Varajane eestikeelne ilukirjandus

5 ri l kh ti id ET c- TIIR
Has

ES

mp W
JNA
se |
>
£ Se A
a M 2
2 a 0
i )
E E
ASi
A

kase

E mi je kt na

a jp pi Sat lt mm 20 nd Li 2
dl + * nC ja A A
SON Ot 15 * 7

Ne
KOMM
- LILLI SUBURG

» i j
0 sõi < £ 7 >)
MAARJA JA EEVA,

» WVINFVNINUR UÜ j
ehk E

x VEDU A i x y

- Suguluse truudus ja armastus mehe vastu 4
A UA
ka
°- Teine trükk M

Redigeerinud A. Raud 2 | 4
3 A | |

kb lai
EESTI KIRJANDUSE SELTSI KIRJASTUS 4

TARTUS

7

a
Mäi j ) Ap

27, C M E
TARTU 25 KUKS
Räämatukogu

my AD

o Humanitaar-
4 räämatukusu b

G. Roht'i trükk, Tartus 1927

m

sovida oleks, et kes seda raamatukest siin loeb,

t enne Liina elulooga tutvustaks, kui ta seda veel ei
einud, "sest et seda raamatukest siin tuleb võtta kui
jätkuks. Ta soovib kõige pealt neile, kes ,Liinat“
1 uidu nimetanud ,üheks sakste vastu vihale kihutajaks
Tööks", ühes luulepildis veel laiemalt ja selgemalt, kui seda
juba , »Liinas“ eneses sündinud, üles näidata, missugusele
elule, missugustele tegudele Liina saksa-
koolides koolitatud eesti naisterahvast ära-
ada, vaimustada tahtnud. Ja loodan, et ,Liina“
- vaenlased ,Maarja ja Eeva“ kallal mitte enam nii palju
vaeva ei näe, kui nad enesele esimese sisu kallal, millest
nad kõigest jõust ja väest tea mis põrgulikke vaimusid
äi male kiskuda püüdsid, on teinud. Veel enam loodan aga,
minu armsad eesti õed, olgu nad ka tea mis kõrge saksa
suse auläike taha ära peidetud, siiski , Maarja ja Eeva“

A sõbratarideks heitma saavad, kuidas nii mitmed ,Liinaga“

- »om sõbrustanud.

“1 ES

Yi

| daäni-laupäevane päike on juba looja minemas; ta
kullatab veel korra nagu jumalagajätmiseks rohelist

ori a mehine tamm keset hoovi muruplatsil
ko hiseb ja kahiseb pehmete tuuletiibade lehvitamisel. Pune-
Š avate roosipõõsaste ümber, sirelipuude varjul mängivad
kilkavad lapsed. Mööda valge liivaga kaetud teeradasid,
mis hoovi muruplatsilt ennast rohtaia puiestiku varjule
“ harutavad ja lehthoonetesse ja lilleplatsidele juhivad, kõn-
--nivad käsikäes või teineteise kaenlas, või ka troppides
>noormehed ja neiud juttu vestes ja heledasti naerdes —
- kõik pühapäevaseis ehteis.

K Päike on, tulipuna palgel, oma sängi vajunud, ainult
tema pilvekuue servad näitavad meile veel oma purpur-
k palistusi. Seal — krahhhh!!!t — — märrrir — !!! — —
aknaklaasid värisevad ja noored inimesed ning lapsed
kohkudes seisma jäävad. — Veel üks: krahhhh — !!! ja
- märrrtrr!!! — ja — kõik silmad vaatavad juba julgemini
- männiku poole, mis rohtaia taga jooksva jõeaasani ulatub. —
Suur kahetiivane roheline värav, mis täna õitsvate lillede
: oja roheliste kuusekolla-vanikute kui ka kirjude lippude abil
-auväravaks ehitud, annab tema ette kokkukogunud noor-
- rahva pilkudele ruumi kuni männiku ääreni sihtida.

Jälle krahhhh!!! — — ja märrttrr — 11! ja siis —
männiku põues ümiseb ikka alles müra vastu — lendav
susistades, praksatades, vikerkaare värvides särades t
pallid, vihud ja tähed üle männiku õõtsuva müüris
taeva õhu lainetele. Seal õõtsuvad, säravad, muudav
nad endid mitmel korral, praksatavad veel korra ja s
kustuvad. Aga ikka jälle uuesti tõuseb pragin ja
ikka jälle uus tulepilt tuule lainetele.

ka vanikutega põimitud, rutanud aasale, kus nende naeri -
ja rõõmukõla nüüd tulepiltidega ühes tuuletiivule tõ pi a

käes, pühapäevaseis riietes, hallid juuksed kui hõbekrootiid a
neil peas läikimas, aga palgel ja silmis sügav rõõm ja iga-
vene noorus. Kes need ausad vanakesed ometigi peaksid
olema? — Ah, need on ju Jaani ja Liina vanemad

peenikesest mustast kalevist, voolidega, punaste nööride j 2
kuldsete nööpidega kuuest; kui kaunisti Liina priske naiste-
rahva kehavormid tema mustast kalevikampsunist! Tõesti! Ja
Et nad küll juba kakskümmend viis- aastat tublis töös ja /
võitlemistes koos ära elanud, siiski õitseb nende nägudel, |
mille ilu veel mehe ilus kõrge kübar kui ka naise täna
hõbepärjaga ehitud tanu kõrgendavad, tervise ja elava. 2

vaimu priskus.

8 Ca

Jah, täna on ju jaaniõhtu ja saab just kakskümmend

m viis aastat, kui Jaan oma Liina leidis, see on, kui tema

- järele kõigest südamest igatsevat armastajat, kel enam mujal
rahu ega õnne loota polnud, kui üksnes veel tema truu
armastaja rinna najal, tema kaitsvas kaenlas. Ja sellest
tunnist saadik, mis teised kihluseks nimetavad, rehkendab
Jäan ikka oma abielu hakatust, sest ta. ütleb: sellest tun-
nist saadik hakkasime meie üht vaimlikku abielu elama,
mis teineteist hädas ja rõõmus toetades ilmeksimata õnnes
ühtjoont edasi on kestnud.
- Aga rong? kuidas»läheb siis rong edasi?

Hõbe-pruutpaari järele tuleb veel mitu õitsvat paari,
ilus ja ehetes läikimas: Liina õed' ja vennad oma abi-
kaasadega ja veel mitu teist paari.

Kui rongi esimene ots silla peale astub, hakkab män-
nikus üks nägemata mängukoor ilusat marssi mängima ja
selsamal silmapilgul tõusevad männiku kohal põhjavirma-
liste kiired vihkudes taeva alla, kus nad ennast tulemereks
laiali laotavad, mis sealt nüüd oma purpurroosi-värvilisi
jooni ja tilkasid inimeste, metsa ja rohelise aasa peale maha
kallavad. Ja see on nõnda ilus näha, et lapsed oma käed
taeva poole sirutavad, nagu tahaksid nad seda sära sealt
oma sülle tõmmata.

Paarid liiguvad selle tulesära all, ilma sammude kärata,
kui taevalikud kujud kuni istmeteni, mis ühele aasa kõrge-
male kohale, pähklipõõsaste varjule samblast, kullerkuppude
kuldsete nuppudega ehitud, üles on seatud. Jaani-Liinat
istuvad keskpaika, kõige kõrgema istme peale, nende kõr-
vale nende vanemad ja siis järgemööda kõik teised paarid,
kuidas istmeid leiavad.

Vaata, Liina, kui ilus!“ ütleb seal Jaan, parema käega
Liina kätt pigistades, teisega männiku poole näidates, mis
neile just vastas: ,vaata, kui ilus see transparent seal on!“

»Jah, mis suurt au nad selle läbi meile pakuvad !*
lisab Liina liigutatud südamega juurde.

2° W

219 ä, ax * a Ki | A ii A

Purpuriliste tähtedega seisab j ju männiku mustja m '
serval kirjutatud »,Jaan ja Liina, meie ji ja võidurik!
eestvõitlejad, elagu !“ A

Kas niisugune tänutunnistus ei võinud Jaani rÖÕMUS
tada ja Liinat, tema truud kaasvõitlejat, südamest liigu
Kas see ei pidanud nende mälestust vägisi mineviku
radadele viima? — Nad vajuvad sügavaisse mõtteisse. —
Aga neile ei anta palju aega mälestustesse süveneda.

Marss on lõpetatud. ,Nad elagu, elagu!!“ hõiskavad
seal, et männiku põu põrab ja vastu kõlab, mehised hääled
muusika kõlaga ühes, . - "Sai

Jaani-Liinat* tõusevad püsti, Jaan võtab kübara pez de
lehvitab seda metsa poole ja hüüab, kui hõiskamine vaikse- sd
maks jääb, liigutatud häälega: ,Me täname!“

»Hurraaa! hurraaa!!“ kõlab talle seal veel vastu, ji a
siis jääb kõik vagusi. “i

Tulemeri taevalainetel hakkab aegamööda kustuma a,
öö hall kuub katab ilmamaad, ka orgusid, jõgesid ja“aasu.
Männikus algab tasase muusika saatel laulukoor:

«Mul isa lapses rääkis küll mitmel vaiksel ööl,
Kuis Eesti priiuspõlve on vihkand nende meel.
Kuis eesti rahva vaimu nad muljund mudasse,
Ja rahva orjakütkel siis heitnud hädasse.

Seal läks mu meel nii härdaks, et nuttes hüüdis ülal
Te”, taara muistsed tuuled, oh tõuske jälle teal!*
Nüüd magab isa mullas ja meheks tõusnud ma,

Ei enam kurbuskeelel nüüd taha kaevata.
Sest Taara tammikutes veel kuulen kanget häält:
Kõik enrnemuistsed tuuled ei ole kadund sealt!“ i
(C. R. Linnutaja.) ! E >
Juba viimastel laulusõnadel sünnib jälle üks imeli EI
asi: just transparendi kohalt hakkab männiku sein eest
ära vajuma ja — peagi paistab vaatajaile metsarüpest
koguni haruldane pilt vastu.
llusas saksatoas kükitavad kaks peenikest tütarlast ja
üks poisike ja ehitavad poleeritud puutombukestest maja-

10

s näib tahtmise järele korda läinud olevat,
ad püsti, laksutavad käsi ja kallistavad üks-
Seal -astub toatüdruk, nina püsti ja riided kohevil,
ütarlapse peale Maidel! irvitades : ,Noh, Liina,
siis ei tea, et su peigmees siin eestoas istub? Mis
AR nii kaua prssihd lased 2?“ jne. Noorhärra Otto astub

dr a eiksbst KA — Auroora sele langeb oma
E kaela. ' — Laste nutuhääle s vi tuleb hea proua

kt Hõbepruut vaatab vesiste silmadega oma peame
otsa, kel ka pale läigib ja silmad hiilgavad nagu — Jansul
seal ukselävel,

- Proua on lapsi trööstinud, Jansu jumalaga jätnud.“
“3 ° Seal kasvab männikusein jälle ette ja muusikakoor
hakkab rõõmlikku tükki mängima. — Liina-Jaani istuvad
-sõna-lausumata sügavais mõtteis, aga nende mõlemate
paletelt ja silmadest võib palju lugeda, kes vähegi nende
minevikku tunneb.

- Moosekandid jäävad vait, männikusein vajub eest ära
- ja teine pilt ,Liina eluloost“ avaldub.

“tütarlapsed heledais riietes, lillede ja siidpaeltega ehitud,
“pea lauldes ringmängu tehes, pea põõsastiku ümber saba-
raku-tantsus: — Auroora oma sõpradega, kelle seas ka
-valitseja Liina. Kaldal juhivad Otto sõbrad laevakest, mis
Jansu talle kinkinud, jõe voogudel. ,Noorhärra“ tänab
"Sepa poega“, see annab vastuse — kõik, kõik, kuidas
- tõesti sündinud.

lühenduse ja lisaga, kuidas just näitemäng seda tarvitab.
Eu + A
11

»Jõekaldal aasa peal võsastikus hüppavad ja mängivad

> Ja nõnda ilmutab ennast üks pilt teise järele, kuidas ,
Liina seda ise kirja pannud — muidugi mõne muutuse,

ki Ahi vw
A, TA k
a

+
Ki 62
%'

Seal kõnnib Liina oma sõbraga Alvi haua
seal kuulab ta sepaisa jutustust“ vanast ajast ja näeb
isa mütsita, käed selja peal risti mõisahärrade taga käiv:
seal trööstib ta linna kivihoovi peal oma valge peaga Ann
linõaelu üle ja saab — Friedrichi poolt sügavaist mi
äratatud... Võõruspidu Anna vanemate juures — hi
hale leid tee peal. — Siis võõruspidu Friedrichi vanemate
majas: seal pidu rohelises, ball ja kurb lahkumine. —
Kodus: võitlemine Auroora haual, metsas allikal, jumalaga-
jätmine prouaga. Veel kord linnas, siis lühike pilt kodu-
sest elust, noorte mõisasakste teretamine, Liina pilkestisd i 23
lapselik vanemate teenimine — kõik, kõik näevad Jaani-
Liinat oma silme eest mööda minevat, ja nii elavalt, na
sünniks see tõesti kõik veel uuesti, mis nad juba kord |i
elanud. — Nende südamed on sügavasti liigutatud, nende
silmad ujuvad tihti pisarais. Ka vanakesed nende kõrval
ei saa muud kui pühivad ühtepuhku silmi. 4014

Aga kõik teised paarid ja noored inimesed imetlevac
ja kiidavad ilmotsata, ja küsivad üksteiselt: kes ometigi
need kunstmängijad olevat, kes seda näitemängu nii arva
mata ilusti jõudnud seada kõigi tema platside, valg
riiete, muusikaga ja mis sinna juurde aga tarvis minevad
Sest kõik on ju nii kuidas kord ja kohus valitud, -seatu 4
ja mängitud, et ime on pealt vaadata. KA

Ja, kes siis need kunstmängijad õieti on? — Vastus
selle peale paneb küsijaid veel koguni imetlema. Jastta8t 9
Liina oma alamad: taluperemeeste tütred ja pojad, kool- B
meistrid oma lastega ja — noh, eks saame pärast kuulda
kes veel need kunstmängijad peavad olema, — seda ei
tahtnud keegi hästi uskuda. — “ Sa >

»Jah,“ ütleb sepaisake veel vahelt teiste imetlejate
sekka: ,Kus oli kahekümne viie aasta eest eesti muusika
koorisid kuulda või näitemängusid näha? Kui 2
sel ajal mõni tark oleks ette kuulutada tahtnud, mis nüüd
mu kõrv kõik kuuleb ja silm näeb, ma oleksin talle jäme!
dasti vastanud: Vait, oleksin ma ütelnud, sellest maha-

12

ud rahvast TE tule ilmaski enam Mälekõuseid õisi päeva-
ad äi kust siis nüüd need õied ometigi on tulnud?

uuesti “loodud rahvas; prii põlves, koolides üles
id rioorsugu, vanade kändude noored võsud, õie-
a olin — Päris õitseaeg tuleb ikka veel, mida

Nt A aa jaanituli!“ kõlab korraga suur kisa. Muru-
il, männiku musta müüri serval põleb juba risuhunnik
jala ümber ja selle otsas tõrvapütt. Suitsupilved tõu-
ed sädemete tähtedega, tulekuulid -nilpsavad halli taeva

hüppavad, sinikael või õllekann peos, hõisates ja trallides
tulepaistel. Eemal kõnnivad mõned saksariides inimeste
salgad juttu vestes ja naerdes.
° Aga — mis otsivad meie pruutpaari silmad tulest
- kõrvale? Mis sihivad nad sinna selle üksiku kase alla? —
° Vaat, seal seisab ju üks hele neiu kuju nii üksinda, nii
vag Praegu läheb salk saksu temast mööda, mõni
- neist TAA üle õla kase poole, muidu üks ainus meeste-
a] rahvas kergitab arglikult sinnapoole oma mütsi, aga —
° keegi ei lähe talle ligemale, ei kutsu üksikut oma seltsi!
Jaanituli hakkab vähenema, inimeste lust lõppema,
-»üks salk teise järele platsilt kaduma, kuni — viimaks neiu
° kuju kase all veel üksinda oma koha peal seisab. Mis
- temagi siisrveel seal seisab, kui kõik teised juba ära läinud?
Vaadake, ta näib väga kurb olevat! ta pühib oma
silmi valge taskurätikuga, pöörab äkisti näo kase poole,

13

t rs 72

4 4 1 F VP e

esise peale.
Seal seisab korraga üks sirge noormees niitja neiu
kõrval kase all, kummardub tema poole; neiu' tõstab pea
üles, vaatab noormehe otsa ja — langeb oma igatset el
sõbra südame vastu:
»Arthur,“ hüüab Liina tasase häälega. ai
Noorpaar kase all hakkab teineteise käest kinni ja kn
sammub aasa poole. Peagi vajuvad neile männikust ini- i

Männiku takka aga tõuseb selge jaanipäike purpur-
palgel kui NOOT neid oma ja AL ja valab oma jõ

maapinna, rõõmsate loomade” ja inimestelaste a Lt 4

Rong "liigub hõbepulma-paari ligemale. Liina sihib
põlevate silmadega, värisevate huultega neiu peale, keda
tema poeg Arthur käe kõrval oma vanemate ette toob.
Sinna jõudnud, langeb noorpaar põlvile» ja — Arthur kaj
väljasirutatud kätega: ,Õnnistage meid!“ — 150

Liina hüüab väriseva häälega: ,Auroora!?“ Sel-- -
samal silmapilgul astub rahvasalkade seast, mis noorpaarile =
männikust aasale järele tulnud ja nüüd nende ligidale seisma —
jäänud, üks sirge kehaga mees kui Apollo, aga peenikese =
kahvatanud palge ja juba hallide karvadega musta habeme
ja juuste sees, just Auroora selja taha. KAD

»Liina,“ algab ta sügava mehise häälega, ka mina, =
Otto v. D., sinu varakadunud sõbratari Auroora vend, palun
oma tütrega ühes'nõus: ,Õnnistage meie lapsi!“ — Liina -
ja Jaan, minu lapsepõlve mängusõbrad, mind on elu kibe-
datest koolidest läbi vedanud, mult palju võtnud — ka
minu abikaasa! — aga mulle ka mõndagi annud. gis S

Ma olen võidelnud, küll mõnikord ka ilma tundmata ta
vara eest — aga siiski viimaks võidumeheks jäänud: ma A
olen oma südames jõudnud elusse tõsta ja tugevaks kasva-

14

tada armastust ja austust ka eesti rahva vastu. Ja seal-
juures on mul mu tütar, mu ainus laps, kõige suuremaks
M toeks olnud, aga: teda on jälle teie poja armastus
vv toetanud ja õpetanud. . Kuidas, mil viisil see kõik sün-
“Ad dinud ja korda läinud, seda räägime pärast oma keskel
> olles kõik läbi.
t Nüüd võta veel; siin hulga rahva ees, minu sõnade

A ° toetuseks, üks väike ohver “teie Aleksandri kooli heaks

Ir vastu!“ Nende sõnadega tõmbab ta väikese karbikese põuest
välja ja surub selle Jaani peosse.

9 " »Saada, armas Jaan, see teie ausa Aleksandri kooli

- eestseisuse kätte ja ütle temale ka minu, ühe saksa

mõisniku poolt, tuhat tervist! Ütle temale, et ma

südame põhjast jõudu tema armastusele oma kalli lapse

vastu soovin, ja et ta seda armastust iialgi rumaluse, tige-

duse ja kadeduse solgi vete läbi külmemaks loputada ei

laseks. Jah, nõnda, kuidas mina oma emakeelt hinge põh-

| jani armastan, nõnda soovin ma ka eestlastele, et nemadki
oma kauni emakeele jõudu ja täit ilu ära tunneksid ja
maitseksid.“

Liina on juba-ammugi oma lapsed oma südame vastu
pigistanud. Nüüd istub Auroora tema põlvel ja toetab

" oma kuldsete lokkidega peakest tema õla najale, ja Arthur
seisab tema kõrval ja hoiab, rõõmust läikiva näoga, Auroora
vasakut kätt oma mõlemate pihkude vahel.

»Jah,* ütleb siin Jaan, Otto von D. ümbert kinni

° hakates, ,seda tunneme ja maitseme ka meie, sest aja-
sammusid - oma toimetustega ei pea keegi rahvas, keegi
seisus kinni, kui ka vaev ja riid inimeste rammu ja vara
nõrgestab ja kaotab ja üksinda ühendus ja armastus tuge-
vaks teeb ja kosutab!“

Kaunis ja liigutav on pealt näha, kuidas need kaks
suurt sirget, kõigist ümberringi austatud meest teineteist
suuandmise all oma mehist rinda vastu rõhuvad — ennast
igavesele sõprusele ühendavad. Neid kaitseb ju ka üks
keiser, neid toidab üks maa, miks peavad nad teineteist

”

15

vihkama? Ka üks Jumal, üks A on 1 mis AAA neid
siis teineteist halvaks pidama sundima? Kui ka tei
teise õigusi, mis looduse ja valitsuse
dused talle määranud, kesta laseb, t
teise õigeid püüdmisi ka austab ja toe
püüab — niisugust inimlikku "kohust saavad Jaani
teineteise vastw vist ikka täitma.

»Nad elagu, elagu, elagu!“ kõlab seal aasal täi le
muusikakoori ja inimeste häältega, et männikupõu põrab
ja vastu kõlab.

Päike paistab soojalt selgest taevast, maapind sära kk
õites ja kastepärlite — ehteis, . kõik loomad paha
priskes elus.

Taevataadil pole vist mitte paha meel. -

1, 117

,

Männiku serval, paremat kätt, hommikuses õhus, tasa
lainetava, lõhnava rukkipõllu äärt mööda keerleb jalgr E
suure postmaantee poole. Seda rada mööda kõnnib kergel ks
sammul kaks neidu teineteise kaenlas jaanitule platsilt
- suure tee poole. Hõbehallid vihmamantlid katavad kaelast
jalatallani nende sirgeid kehasid. Ühel lehvitavad kuld sed
lokid väikese valge õlgkübara alt õhu lainetel, teisel ripuvad *
mustad patsid niisamasuguse kübara alt selga mööda maha.
Ja nende näod? — küsib ehk juba mõni kannatamata n00:
mees. Ja nende näod säravad muidugi tervise ja noor Ag
õites. Aga mis neid nägusid veel õieti armsaks teeb, on
see, et nende peal vaimu kõige kaunim elu — ilmsüü a
olek — lainetab. Veel kui praegu kuldsete juustega oma %
sinisilmade läiki teise sõstrasilmade säraga kokku lang
laseb, löövad mõlemad silmade paarid kui päris taeva--
likku välku. a

»Maarja, ütle ometigi, kas see kõik ilmsi oli, 1
meie täna öösi nägime, või oli see muidu unenägu?“ küsib
sinisilmaline teiselt, kelle valge otsaesine juba rohkemaid = '
ja sügavamaid mõtete töösid avaldab.

16

»Muidugi oli see ilmsi, armas Eeva,“ vastab küsitu
oma nooremale õele. — Jah, õed on nad, jume kui ka
vaimu poolest. — ,Ja tänu olgu kõigile headele vaimudele,
kes meid nii imelikult sellele nähtusele juhtinud. Just siin
ligidal kõrtsi juures pidi meie vankri ratas katki minema,
just siia männiku poole pidime vaheajal, kui Aadu seppa
otsima läks, jalutama tulema. — Oh, Eeva, kas sinu süda
ka mitte üsna uut elusseärkamist ei tunne? Kas sinu
vaim ka mitte korraga kui ühe paksu katte alt valgusele
ei ole pääsnud? Mul on, nagu sammuksin ma alles täna
esimest korda kodumaa armsal pinnal, nagu oleksin ma
alles täna öösi päris sugulasi leidnud; nagu oleks mulle
korraga tugev kants kõige maailma mõrude tuulte vastu
ette kasvanud! Jah, alles täna tunneb mu süda seda õnne —
olla ühe prii rahva liige, vaba rahva laps!“

»Maarja, sa oled ka minu tundmusi vormidesse kal-

Alanud, ka minu läbisegamini lendavad mõtted ritta seadnud,

neile kindla põhja alla pannud, nagu sa seda ikka teed. —
Aga, Maarja, ärgem ka meie enam niisugusest elust eemale
jäägem, nagu ta meile ennast sellel jaanipeol avaldas;
katsume ka meie tulevikus mõndagi liivaterakest ,oma
rahva edasisaamise teeraja parandamiseks“ kokku kanda.
Selle tarvis ostame enesele aga kohe ,Liina“ eluloo ja ka
eesti ajalehti, kust meie oma rahva põlve ja püüdmistega
tuttavaks võime saada. Tõesti; üsna häbi mul, et siia-
maani veel nii kinniste silmadega elanud oleme, veel midagi
oma rahva kasuks teinud pole!“

»Ja, armas Eeva, kuidas võisime nägijaks saada,
kuidas endid niisuguste asjadega tutvustada, kui meie
terve kodumaa nurk alles kottpimeduses elab. Meie valla-
rahvas ei vaeva ennast veel mingisuguse rahvusliku püüd-
misega? Ei loe mingeid ajalehti. Ja — meie ju elame
üsna puhtas sakste liigis!* — Nad räägivad puhast saksa
keelt. —

Vaata,” Maarja, seal istub juba Aadu pukil ja hoiab
ohje nii nukra näoga põnevil peos, nagu oleksid tema kallid

2 17

kõrvid teda tea kuidas.

Ja inetud matlatad) kelasi on ld aadu
juures, silmapilk ka vankris ja Aadu, kelle -näg
lahke andekspalumise läbi, et teda nii kaua 006
- jälle naeruliseks muutunud, plaksutab piitsa, ja a

libedat postmaanteed edasi veereb.

18

“ Ali

IL.

Vihma kallab kui surnud kassi peale maha, veelombid
vavad õue peal, pardid lobistavad neis päärtsudes, nagu
g <s neil tea mis õnnelik saagiaeg käes. Suure Nurme
mõisa omanik pistab oma halli pea lahke näoga oma toreda
maja aknast: välja ja laseb oma teravail silmil üle oma
laiade roheliste põldude käia. ,Tänu Jumalale,“ ümiseb ta
K seeneses, »et ta niisugust kallist vihma annab! Üsna silme
- nähes sirgub vili ülespoole.“
| fr Aga laseme meie teda oma põldude üle rõõmustuda,
lähme parem mitmest kaunisti ehitud suurest toast läbi ühte
N - väikesesse kambrikesse ja vaatame ja kuulame, mis siis seal
kõik tehakse ja sobitatakse, sest seal elavad ju meie tut-
- tavad Maarja ja Eeva, ja — on ju raamatu kirjutajal kui
- ka lugejail õigus kõige salajamadki nurgad, ka kõige
A sügavamad südame kohad läbi luusida.
Ai, kui kenasti kambrikene on sisse seatud! Just kui
- päris nukkude kastikene. Sinavad' seinad, lumivalged kar-
- dinad, läikivad peeglid, poleeritud lauad, õõtsuvad toolid,
- lõhnavad roosid ja lilled, kaunid kipskujud, raamatute riiulid,
"kirjud põrandavaibad, kõik, kõik nii osavasti igaüks oma
õige koha peale seatud, et tunnistama peab: siin sees
- elavad vaimud on kunsti- ja ilutundjad.
; Aga — mis see on? Mis võõrad näod on meie tut-
tavad neiud endale täna ette pannud? Kus on nende rõõ-
- must läikivad palged, välku löövad silmad jäänud? Mis
tähendab Maarja kahvatanud jume? Ah, rõõm ja kurbus,

e Kr

* / 1 KJ -) 4 8 Ok 4
teie kaksikvennad, ka noorte tütarlaste eluteedel peate tei
käsikäes kõndima; ka seal ei või sina, silmade vesistaja,
oma vennast maha jääda!

Maarja istub ühe kirjutuseriistade ja raamatutega

rutusti hinge tõmmates ja vahete-vahel hüüdes: ,Inetu,
põlastav! — Ja — seda peab sinule, Maarja, sündima, kes
sa nii truu, nii puhas, nii alandlik oma armastuses oled
olnud!“ Viimastel sõnadel viskab ta kirja laua peale, tõuseb
püsti ja hakkab rahutult mööda tuba kõndima — täna
suured silmad mustjassinised ja vihast sätendades. |

Et meie ometi aru saama hakkaksime, mis siis õieti
neidude rahu ja rõõmust vaimu nii rikkuda on võinud, =
võtame laua peale visatud. kirja ja loeme. Seal seisab
muidugi saksa keeli: A i

Armas Maarja !
Haleda meelega võtan täna sule näppude kel

et sulle hulga aja pärast jälle korra kirjutada, ja —
üsna kurbi asju! Ja — kuidas? Mis sõnadega pean
või tohin sulle neid ülepea arutama hakata? — Sa
saad mu peale vihaseks ja pead mind ehk üsna hal-
vaks, kui sulle kõik, mis praegu mu südant koormab,
välja ütlen; aga ometi olen mina üsna ilmsüüta seal-
juures, et meie õnnele korraga nii suured äpardused
tõusnud. : 2 Je
Jah, armas Maarja, mis aitab, et sõnu veel korjan 4
ja asja muidu pikendan, öeldud peab viimaks ikka
kõik saama, sellepärast tea: meie õnn on lõppemas.
Mu armas onu ja ühes ka kasuisa pole sugugi meie
nõus. Kui talle, sinu soovimise peale, meie armastuse =

ühel vaiksel õhtutunnil üles tunnistasin, hakkas ta kohe 144
[

ed õhgl > NET

Ka See on su tänu!“ käristas ta,

linu poolt nii põlatud talusoost, kes nüüd oma
, ajalehtede, raamatute ja tea mis veel kõik
nii upsakaks läheb, et enam meie, temale juma-
eatud ülema, saksa rahva, valitsust, eestkostmist
juhatamist sallida ei tahagi. — Oleksin mina veel
muidu lihtlabane sakslane, ehk ei paneks ma see-
ke sugust sooseltsi ärasolkimist nii tähele, aga mina olen
- üks kirikuülem, üks praost, ja on minu esivanemad
- jumala preestrid, kirikute valitsejad olnud, nii pead
ka sina, minu venna- ja kasupoeg, meie jälgedesse
- astuma. Peale selle olen sulle juba iseeneses ühe
sinu väärilise neiu valinud, keda sa küll võtma pead,
kui — ülepea minu suure vara pärijaks saada tahad.“
Vaata sedaviisi, armas Maarja, tormas minu kasu-
isa hulk aega edasi ja ei võtnud minu vasturääkimisi
kuuldagi. Viimaks päris ta minult, et talle käeand-
-omisega lubama pidin, sulle maha kirjutada.
Ma loodan, armas Maarja, et sina kui targa pea
ja vahva südamega neiu ära tunned, et mina ju tei-
ssiti teha ei võinudki, ja mind sellepärast mitte vih-
kama ei hakka. — Tänan sind siin veel kord selle
õnne eest, mis mulle siiamaani oma armastuse läbi
oled kinkinud, ja palun mind mitte üsna ära unustada.
Jumal andku sulle ka pea ühe teise ilusa peiu, kes
sind aga ka omaks abikaasaks võtta tohib.
Jää jumalaga ja ära kurvasta mitte väga palju!

Sinu
sind ikka veel armastaja
= A. Lindenthal.

21

Tõesti, Eeval on õigus kurjustada! Inetu ja põlasta
väärt on see kiri küll! Avaldub temast ju, neiu südame
tundmisest hoolimata, kirjutaja kerge, arg ja äraandja. A K 4

vaim, et ka meil selle üle hari püsti peab tõusma.

Kui Eeva mõnikümmend korda toas edasi-tagasi on —
kõndinud, jääb ta kurbade, küsivate silmadega Maarja elte
seisma. Seda oma kallist õde, oma kõige truumat, usta-
vamat sõpra kui üht, korraga külmast äravõetud, närtsinud
lilleõit õhtuse kaste helmestega niisutatud oma ees nähes
nõrkeb ka tema süda korraga. Ta viskab oma käed õe

rõhub oma südame tema südant vastu ja — mitu minutit
voolavad õdede pisarad kui kuumade allikate vetesooned = [a
ühtekokku. L
Ja — kas see ehk muidu silmaviirastus on? Või —
õõtsuvad seal ka tõesti inglid, kui õnnistusele laotatud - El
kätega ja salaja laulusalmi pärlite ridasid nende kahe ini-
meselapse peade peale välja kallates, nende üle? — *
»Ära "kurvastu, Maarja,“ ütleb viimaks Eeva tasase
häälega, ,mina jään sulle truuks ja ei taha enne sinu kõr-
valt nihkuda, kuni sina jälle õnnelik oled. — Ka oleme ju
jaaniõhtust saadik päris uue elutee üles leidnud, kus peal
nüüd eksitamata vaimujõuga edasi sammuda võime. Armas
Maarja, ehk võttiski Jumal sult just sellepärast selle kerge- K
meelse armukese, kes sinu armastust tõesti mitte väärt pole. |
olnud, et tema meid meie ettevõtmistes ei takistaks.“
Põlevalt sulgeb siin Maarja rääkija suu oma suuga,
aga tõstab oma näo peagi jälle ülespoole. Silitab oma
valge peenikese käega õekese kuldseid keerulisi juukseid
tema valge sileda otsaesise pealt ära, vaatab sügavasti tema
armastusest ja truudusest läikivate silmade põhja ja ütleb
siis selge häälega:
»Sul, kallis Eeva, võib mitmes tükis õigus olla, Selle:
pärast matame selle kurva sündmuse oma südamete sala-
kambritesse ja ärgem rääkigem temast ilmaski enam. Hak-

22

4 2 MA
* s FI K A * C >

* w 4 A i JON
Eh MA id LA nt 5 41°7 7

ab f= AN / N '
ka tõesti üsna uut elu elama. Tööd on meil juba
ema kõrval ikka küllalt olnud. Kui veel aru hak-

e vist mitte igavaks, ei ole me vist mitte õnnetud. Et
-mina seda sallima peaksin, et sinu õnn ka minu õn-
use läbi rikutud saaks; sina, kui üks aus armastaja ja

lastatud mees, kes sind tõesti õnnelikuks võiks teha,
d oma kõrvale kutsuks, minu juurde närtsima peaksid
ääma, seda ei tohi sa minult ilmaski pärida !“
Seal tahab Eeva midagi vastu rääkida, aga Maarja
paneb oma käe tema suu peale ja...
rd «Lapsed, kuhu teie täna ometigi jääte?!“ hüüab ema
hele hääl alt üles.
Silmapilk on Eeva jalge peal peegli ees, kus ta valge
taskurätikuga veel viimased pisarate jäljed paletelt ära pühib.
- Uksest välja minnes hüüab ta veel Maarjale tagasi: ,Jää aga
sina, Maarja, peale siia, küll mina ka üksinda valmis saan!“
Niipea kui aga uks äramineva õe järel kinni on kuk-
Ü kunud, langeb Maarja põlvili maha, sirutab käed taeva
- poole, ja pisarad voolavad uue jjõuga, nagu oleksid nad
muidu ühe tammi taga tagasi hoitud olnud. Siis laseb ta
oma ristis käed tooli peale vajuda, nõjatab pea nende peale
ja — meie ei kuule tast enam muud kui tasast luksumist.
On aeg, et ka meie teda oma raske südame võitle-
mistega üksinda jätame ja — Eevale järele tõttame, kes
praegu kööki jõuab. «
f »Tere hommikut, Maie, tere, Liisu,“ teretab ta sinna
sisse astudes lahedasti tüdrukuid, kes tema tervist nii rõõmsa
näoga vastu võtavad, nagu jagaks ta neile tea mis kingitusi.
90, tuli põleb vurinal pliidi all, vesi vurab katlas. Tänan
teid, head tüdrukud! Saan kohvi nüüd ka veel õigel ajal
valmis, ehk täna küll natukene kauemini kambrisse jäin
kui muidu. Olge nõnda hea, Maie, ja ulatage mulle kohvi-
masin..! Mis see on? Ka juba söed sees ja vurab kiia.
Tänan, tänan!“ —

23

»Aga, neid Eeva, muidu on teie küljes küll kõik ilus
ja hea, aga see ei kõlba, et teie meid, oma tüdrukuid, ikka
nii palute ja tänate, et meil üsna häbi on; — ei tee ju
meie muud kui seda, mis meie kohus on. Jätke õieti see
viis üsna maha!“ eg

»Soooh?! Noh hea küll! Eks siis õpetage n
kuidas teie tahate ja soovite, et ma teid käritama ja
daid sõnu eg ütlema pean.“

seda teie ei mõistakski õppida; olete meidki juba
tarvis liiga ära mõnitanud, et — käritamist ja karedaid sõ 20
enam ei kannatakski.“ . Ni

Ah, ah!“ naerab seal Eeva, ,siis ei võiks teie ka
enam kannatada, kui mina teid ei paluks ega tänaks.“

,On ehk ka tõsi, armas neid,* ütleb Liisu leivävanni
juurest sekka, ,see rõõmustab ikka küll ka ühe teenija
südant ja kergitab tema tööd, kui tema hea tahtmine seal-
juures ka tema ülemaist ära tuntakse ja lahedusega vastu k
võetakse.“

»Ja, Liisu, ja, "rõõmustan ometi ka mina, kui m kj

jälle kõik vana viisi ja jääda ja palume ja täname £ üks -
teist, kus süda ja mõistus meilt seda pärib ning meid se
tegema sunnib.“

“Minugi pärast siis, neid,“ ütleb nüüd Maie, kes pu-
naste palete ja hiilgavate silmadega Eeva otsa vaata
»Teile peab ju ikka õigus jääma, sest teie seletate ju oma
asja alati nii armsal viisil ära, et rõõm seda kuulda.“ d

Seal läheb köögiuks, mis õue käib, lahti ja kolm
sirget noormeest, vihmast märjas jahimeeste mundris, püssid.
õlgadel, astuvad üksteise järgi sisse. 4

»Aaa! — Tere hommikut, õekene!“ teretab esimene
saksa keeli, kelle juustest ja silmist ka kohe näha, et ta
on neiu vend.

24

= ar

»Tere hommikut, kullake, kas juba pruukost valmis?
Oleme õieti mehe moodi näljased!“ — Seda üteldes tõttab
ta edasi tuppa.

»Tere hommikut, preili!“ teretab teine tumedate põle-

» vate silmadega ja käharate mustade juuste, priske näo ja
tugeva kehaga noormees Eeva ette astudes ja talle kätt

pakkudes. ,Teie vend on päris üleannetu: selle asemel,

set andeks paluda, et siit sisse tulla oleme julgenud,

teid ehk teie talitustes eksitades, hakkab ta kohe süüa
pärima!“ —

Kui see noormees, stud. jur. Walter Löwenberg, kes
oma sõbral, Leo stud. theol., mõneks päevaks võõrsiks,
Eeva ees seisab, tõuseb mõlemate noorte inimeste paletele
puna, mis aga Eeva palgelt jälle pea väheneb ja selle
asemel tema nägu, ka peenikesed huuled kahvatavad. Seda
tähele pannes kaob ka Löwenbergi palgelt suurem puna ja
rõõmu asemel, mis esiti tema silmis läikinud, joonib ennast
kurvastus tema elava näo peal.

»Aga — mis teil viga on, preili Eeva? Kas meiesüle
nii väga pahandanud olete, või?“ küsib ta paluja armuliku
häälega.

»Ei, ei, Voldemar,“ ütleb seal kolmas, nõrga keha ja
kõhna näoga, mille peale juba valu joonesid näib üles
tähendanud olevat. ,Ei, ei Voldemar, pahandanud ei ole
Eeva vististi mitte — nii äkilise meelega ta ei olegi. Aga
teda koormab üks mure. Kas ehk minu cousine Maarja
mitte üsna terve pole? Minu arvamise järgi pidi nagu
täna tema kohvitegemise hommik olema? —“

»Sul on õigus, armas Hans,“ vastab Eeva, oma tädi-
pojale lahkelt kätt andes, , Maarja on täna natuke haige —
meie pole öösi hästi maganud — küll aga jälle pea pare-
maks saab. Nüüd palun aga endid kohvijoomiseks ette
valmistada, laud on pea kaetud.“ —

»Tänan, tänan,“ ütleb nüüd Walter L. jälle rõõmsa
näoga ja hakkab Hans P. kaenlasse, seda kutsudes: ,Lähme,
lähme! Teeme oma tualett, et meie ilus ja lahke pere-

25

naine pärast kohvilauas meid ei peaks ootama.“
sõnade ajal astuvad juba mõlemad üle ukse tuppa.

Üksinda jäädes käib Eeva näo üle päris valuvärin,
Ta surub mõlemad käed silme peale; pea aga näib ta ol
tundmustest võidu saanud olevat, võtab käed silme
ära ja tema nägu paistab jälle vanas lahedas olekus, |
ka mõne karva väärt valkjam kui muidu.

Poole tunni pärast istub terve P. perekond, üksinda
Maarja puudub, kohvilauas. Ülemal laua otsal majaisa-ema;
ema kõrval Eeva, kes kohvi tassidesse lahke viisiga valab
ja laudkondsetele kätte jagab; tema kõrval Hans. Isa
kõrval Löwenberg kui võõras ja tema kõrval Leo. — Üsn:
imetlemisväärt on näha, kui ühenäolised ema, tütar ja poeg
on, ainult et ema vanema näoga, paksema kehaga ja juba
mõne halli karvaga peas, mis aga siiski tema heledatet
juustest vähe välja paistab, kuna lapsed alles elumai täies
õites säravad. — Isa näo mudel ja silmad — juuksed on
tal juba nõnda hallid, et enam nende endist värvi ära tunda
ei või — aga tuletavad vanemat tütart Maarjat meelde.

Kõigi laudkondsete kõrged, lahked otsaesised avaldavad
mõtterikkaid vaimusid, nende suured silmad, olgu nad
sinised või mustad, on täis puhtaid sügavaid südametund-
musi. Tõesti, nende sekka oleks lust istuda! Vähe on ju
nüüdses külmas, riidlejas maailmas niisugust südant soojen-
davat, meelt rahule meelitavat, vaimu rõõmsale elule hau-
duvat pesakest leida, kui siin on tunda — ilma et seda
keegi just sõnadega pruugiks üles tunnistada. Kodune keel
on siin juba saksa keel.

Ja ometi on selle väikese seltskonna liikmetel ka iga-
ühel oma iseäralised püüdmised, elu põhjused, mõtete viisid =
ja veel mõnda muud, mis neid üksteisest lahutada, üks-
teise vastaliseks võiks teha, aga — neid siiski mitte üks-
teisega riidlema ei aja. Sest siin austab igaüks teise mõis-
tust, teise tundmusi ja tahtmisi, teise häid omadusi jne. —
Aga, mis nii palju ette ära seletame, eks meile aegamööda

26

a E

4 od Ea õlemised kõik ise näita, missuguste-
4 raimi ulistega siin tuttavaks oleme saanud.

Kui noormehed oma jahijuhtumusi, vihmase ilmaga,
Mi nad mitte ühte linnupojakestki maha lasta polnud
d, misüle Eeva rõõmustab, naerdes ja üksteist pilgates
on jutustanud, küsib korraga isa Eevalt:

4 Aga, Eeva, nüüd jutusta meile ometi ka ükskord teie

uidu tükati kõigist nendest ilüasjädest kuulnud, mis
Maarjaga nagu üsna teisteks inimesteks näib muutnud
A Käite mõnel tunnil nagu päris “viige tõsiste

et korraga nii tõsiseks teha ei võinud. Seleta ome-
digi, Eeva!“ —
| mJa, armas isa,“ ütleb Eeva, jälle natuke valgemaks
- minnes, »sul on õigus, nalja-asjad need ka ei ole, mis
| meid Maarjaga nõnda mõtlema on pannud, meid seestpoolt
nagu uueks loonud.“
»Oh, oh!“ küsib seal Voldemar L. nagu ehmatades,
- «kas olete siis kõigile endistele südame tundmustele otsa
- peale teinud, need kõik uute vastu ära vahetanud?“
v Terve laudkond naerab esiti selle küsimuse kui ka
- küsija imeliku kartliku näo üle sealjuures. Ometi kui Eeva
° otsa vaatavad, kelle näo üle puna asemel, mis igaüks seal
- näha loodab, kerge sala valuvärin käib, jäävad kõik vait
ja ootavad talt vastust, millega ta esiti natuke viivitab.
»Jah, jaolt küll,“ vastab ta viimaks pikkamisi, nagu
- mõtetes, ja räägib siis jälle vana viisi edasi, ,sest ütle ise,
oisa, kas see pole päris ülekohus, et meie Maarjaga siia-
° maani oma vaimujõudusid, neid teadmisi, näpu osavusi,
omis teie, armsad vanemad, meile koolides ja kodus külge
"kasvatada, õpetada ja harjutada olete lasknud, ikka üksinda

27

M 3 1211

muidu iseenese kasiks ja rõ õmustuseks pruukinud oleme,
kuna suurem jagu vaestest eesti naisterahvastest alles suures
vaimuvaesuses, kohmetanud olekus, pool orjaja põlves peab
elama. Kas poleks meie kohus aga juba ammugi pidanud
olema, neid, meie suguõdesid, igas asjas, kus vähe võima
aidata, õpetada, juhatada; neile, kus seda tarvis, toeks
nõuks olla. Oleme ju ikka eesti rahva soost, E ka täi tsa
saksastatud. “

»Aga, armas laps,“ küsib ema imetleja, kartliku näogi
»mis tahate siis tegema hakata? Kas teil mind aidates
tööd ja toimetust küllalt juba pole?“ A.

»Armas emake,“ kostab Eeva, ema kätt oma suu vastu
surudes, »sind aitame meie ikka, aga seal kõrval võib
Maarja ka küllalt veel lapsi õpetada ja võime meie mõle-
mad, üks ühel, teine teisel korral talumajadesse minna ja
seal sõbralikult järele vaadata ja küsida, kas ehk mitte =
kuskil meie nõu või abi tarvis ei lähe. — Ja — noh, eks
aeg ise näita, mis veel teha tahame, kui aga mõistame ja
jõuame.“

Tõesti, ühe inimese mõtete uurijal, vaimutunnistajal
oleks tänuväärt tähele panna, kuidas ennast igaühe laud-
kondse näol ise tundmus ilmutab. — Isa näo peal jooni-
tavad ennast tõsised, rahulikud mõtted, kuna ema nägu
kartlikke südame küsimusi avaldab; vend Leo vaatab nagu
mõne tugevuse kantsi otsast nõrga õe peale maha, kuna
stud. Lõwenbergi nägu kui tormi käes lainetav mere peegel
näib; üksinda Hansu silmad läigivad rõõmsalt, üksi tema =
kõhnadele paletele tõusevad rõõmuroosid — on ju tema =
vanemad vaesed töötegijad, kel tihti abi ja nõu tarvis, olles
priid eestlased. — 4

»Eevakene, õekene,“ ütleb seal Leo, »ei, ei, ärge
hakake enesele muidu vaevasid õlgade peale võtma, mis
teie pärast kanda ei jõua. Teie kasvatamisviis pole selle
järele olnud, et suuri tegusid teha võite. Ja — kõige arm-
samaks meestele ja nende silmis ausamaks jäävad ikka
need neiud, kes vaikse vaimuga kodus istuvad, koduseid

28

4:

:

asju korras hoiavad ja mitte rahvast enesest rääkima ei
» pane. Tahaksite teie ja Maarja mööda talumajasid kõn-
dima ja talulapse karju oma ümber koguma hakata, siis
oleksite teie ka kohe kõige maailma suus.

| »Jah, sul on õigus, Leo,“ aitab seal Voldemar L. ela-
valt tõendada. ,Nii peenikeste, oma südame tundmustega
naisterahvaile, kui sinu kaunid õed on, ei passiks niisugune
elu. Nemad on loodud kõrgema seisuse meeste südame
õnneks, nende majade aukrooniks !“

»Ah, ah,“ naerab Eeva heleda häälega, ,saan alles
täna esimest korda kuulda, et ka rüütel Löwenberg alles
selles vanas mõtteviisis kinni mässitud on, et vaene naiste-
rahvas kui õrn lill muidu selle tarvis loodud, et ta üksinda
kas mehe vahvat rinda ehiks või — tema jalgtee rajal ära
närtsiks. “

»Ei mitte, ei mitte nõnda! Teie ei saa minust õieti
aru!“ katsub Walter Löwenberg seletada, aga Eeva ei
võta seda enam kuulda, vaid palub:

Nüüd saagu vaidlemistest küll ja ma palun, et mind,
kuidas isa soovinud,» meie jaaniöösist juhtumist ükskord
täielikult ära kõnelda lubataks. Alles selle järel ehk saate
kõik minu ja Maarja seespidisest uuest elust enam aru.“

»Jah, kõnele, armas Eeva,“ palub Hans, nagu tuleks
temale selle kõne läbi tea mis õnn.

»Jah, kõnele,“ sunnib nüüd ka jälle isa tõsiselt. Ja
Eeva hakkab hõbepulma rongist, ilutuledest, näitemängust
jne. jutustama, ja mida kaugemale ta oma jutuga jõuab,
seda suurema vaimustusega, seda kaunimate südamesse
tungivate sõnadega ta seda teeb.

Terve laudkond kuulab vagusalt nagu pühakojas.
Kohvitassid seisavad, mõnel pooleli joodud, mõnel tervelt
puutumata. Maie vaatab läbi köögiukse tuppa, kas ehk sak-
sad juba joonud, laualt ära läinud, et nõusid koristada võiks;
ema tähendab talle sõrmega, et veel köögis oodata võib.

Ikka sügavam järelemõtlemine hakkab ennast aega-
mööda iga otsaesise peal ilmutama, ikka heledam vaimu-

29

Sa «Häkehol 93440 A

tuluke igas silmas särama, kuna kõneleja neiu vaimustatud
nägu kui kullatud hommikupäike igale kuulajale vastu
läigib. — Vaata, lugeja, niisugune on“elu taevalikkudes
tõdedest tõesti vaimustatud südame kuju! Ja võin su
veel tõendada, et mitte üksinda noore neiu ilus nägu €
muutu niisugusest vaimustusest veel ilusamaks, taevaliku-
maks kui ta juba enne on, vaid et tema ka vanad krõmpsus
näod võib särama panna, kui uuesti nooreks luua. = 0 —
Kui Eeva oma viimase kiitusesõna Jaani ja Ottov. D. 7
ühenduse, rahva rõõmuhõiskamise üle, läikivas sinisilmas
üks pärl säramas, ära ütleb, jääb kõik tükiks ajaks vait;
keegi ei tea, mis kõige selle kuuldud sügava ja kõrge asja
kohta ütelda. Eeva aga vaatab nüüd kui rõõmus võidu-
mees küsivate silmadega igaühe otsa — üksinda Vol-
demar L. silmi ei julge ta vaadata. i
Siis kõneleb ta aga suure tõsisusega edasi: ,See
kõik, mis seal nägime ja kuulsime, kiskus kui katte meie
vaimusilme eest, pani kui küsimuse kõrva kõlama: Kasei
ole ka teie eestlased? Elate ja maitsete aga rahulisti pa-
remat, mõnusamat põlve saksa, selle rahva seltskonnas, kes =
eesti rahvast halvakspeetud tööorjaks teinud. Ei panegi =
tähele, kuidas talupojad kehvuses, mustuses ja rumaluses,
ilma vähemagi vaimlise lõbuta ja rõõmuta teie all ja kõrval“
oma vaevalist elu elavad. Ainult mõningal, nagu meiegi =
vanematel, on korda läinud, mõne inimlikuma mõisasaksa
toetusel või linnas elades paremale elujärjele tõusta, et aga
siis ka kohe sakste sekka üle minna, oma rahvust täitsa
ära salates. Kas ei ole aga nende kohus, kes haridust
saanud, paremale järjele jõudnud, ka oma suguvendi ja
-õdesid edasi aidata, neid õpetades ja juhatades, nagu
Jaani-Liinat seda on teinud.“ ka
»Ja,“ ütleb viimaks isa, ,see on küll tõesti nii harul
dane sügav ja suur asi, et tugevat ja sügavat järelemõtle-
mist läheb, enne kui sellega selge aru peale võib saada.
Sellepärast tänan, laps, selle jutustamise eest,“ ütleb ta veel,
juba laualt üles tõustes ja Eevale kätt andes. ,Nüüd pean

30

> zi iiri
Ka 4
ol

=
kg 2

kelega kuleme; väga hea meelega,“ vastavad |
ik kui ühest suust, ka laua äärest üles tõustes ja |
Mön toa seinte poole minnes. — Söögi eest

läbi a Emal on ka juba rutt talitusse saada, kohvi-
lai as on täna palju. aega ära viidetud, A ta aga

31

lalia

-

IL.

V. linna kaupmees Strauss ja muusikadirektor Fiedler
olid aastal 186... ette võtnud oma mardipäeva üheskoo
ära pidada, sest et ühe nime- ja teise proua sündimispäev
ka ausa Lutheruse sündimispäevaga kokku langema juh-
tusid. Nad olid seda päeva küll iga aasta suure võõrus-
peoga mälestanud, aga igaüks oma majas, ja sedaviisi ei
olnud nad, ehk küll kõige suuremad sõbrad, ilmaski teine-
teise rõõmupäevast osa võtta saanud. Nimetatud aastal

näha saama, missugust ta enne veel ei olnud näinud. Olid
ju kaupmees Strauss ja muusikadirektor Fiedler linna kõige
rikkamad ja kunstiarmastajad mehed, ja kui need nüüd oma =
kulud ja nõud kokku lõid, ei võinud ju muidugi midagi
halba või näotut ilmale sündida. Noh eks vaatame järe le

salgad sosistades ja tasa naeru kudistades ühest maj
teise rändamas on; haruldane maja on, kust mitte klaveri
kõlin ja tantsutrall kuulda ei ole. Kahju aga, et kadedad.
luugid enamasti nuuskuri pilkudele teed tubadesse ära kee-
lavad. Ainult mõned suuremad majad lasevad oma küünla-
tuledel uulitsa pimedusesse valgust sätendada. Niisuguste
majade akende alla kogunevad aga siis ka uulitsajõmpsika A
käsitööõppijad kui ka teised vaesemad inimesed, kes rik-
kamate lusti ja rõõmu pealtki tahavad näha, parvedesse

32

kokku. Kõige paksemad parved on aga kaupmees Straussi

° akende all näha. Seal on rahutu liikumine ja kahisemine,

üksteise tõukamine ja vahete-vahel ka kilkamine, et vaht-
'meistritel vist heagi tegemine, kõiki korrapäralt hoida. Aga
laseme neid ise oma ameti toimetustega läbi saada, lähme
meie parem pidumajasse sisse ja vaatame seal kõik lige-
malt läbi.

Oh, vennikene! Silmad kustuvad esiti üsna ära. seda
läikimist ja sätendamist, kirjusust ja läbisegamini-olekut
korraga nähes. Pea läheb üsna uimaseks seda naeru, jutu-
kisa ja kõla kuuldes. Alles aegamööda hakkab vaataja
silm ka selles kunstloomuses plaani seletama ja kõrv seda
keelekõlinat kannatama.

Suur saal, sinivalgete seinte ja laega, särab pea päeva-
valgusel: viis kullatud krooniühtrit — üks suur keset lage,
neli väiksemat saali nurkades rippumas — valavad valgust
ja-nende all õõtsuvad inglite kujud hõbedaste tiibadega ja
pakuvad naeratavate nägudega roosikimbukesi ja lillevani-
kuid rõõmsatele inimestelastele alla maha. Laest kuni
parkettpõrandani ulatuvad peeglid kuldraamides, seisavad
nelja akna vahel, mis uulitsa pool seinas, ja sarnased,
muidu väiksemad peeglid ripuvad üle igaühe tiivukse paari,
mille läbi kõrvalistesse tubadesse minnakse. Akende üle
pilvitavad pitskardinad, mille voltide vahelt aamorid oma
kelme nägusid ja käharpäid roosiõite varjult välja pistavad.
Mööda seina äärt seisavad laeni ulatuvad palmipuud ja
õitsvad oleandrid, mille vahele ja alla kõiksugu-vormilised
toolid ja väljaõmmeldud istmed seatud.

Selles, nõnda ka ise mardiriides saalis võivad küll
sada mardisanti ruumi leida ja seal pole neid ka vist mitte
vähem. Seal näivad ju kõige maailma rahvaste kujud
kõndivat: küll habemikke venelasi, sametmantlitega his-
paanlasi, kollaseid inglasi ja kergejalgseid prantslasi; küll
kõrgete kübaratega tiroollasi, laiade kaapudega ameeriklasi
kui ka tuttpeadega hiinlasi; küll pikkade patsidega rootsi
neidusid, tähtedega kaetud öökuningannasid ja lilleehteis

k 33

MMS i it

aednikutütreid. . Kõigi aastasadade riiete moodisid ilmu-
tajad rändavad seal üksteisest mööda; mitmesuguseid
ametnikke, ka korstnapühkijaid ja röövlipealikuid jne.;
kõigi jumalate kummardajad jalutavad, kas üksinda
paaris, või seisavad salgakaupa juttu vestes, kusjuures
tihti mõni üleannetu pajats, oma .piitsaplaksu sekka lüües,
eksitada püüab, kui mitte orangutang oma pika käpaga
juba enne jutupaela katki pole kiskunud. Suured kirj
salgad seisavad ka uste kohal ja vaatavad imetledes kõrva
listesse tubadesse.

»Mis seal siis näha on?“ küsib üks kullakarva tohtis)
dega, peast kuni valge kleidi alumise palistuseni roosintp-
pude ja õitega kaetud aednikutüdruk, oma lillekorvi, mis
tal rohelise paelaga kaelas ripub, arglikult kaenla all kinni =
hoides, oma ees seisvalt, sinisekarvaliselt rüütlilt.

»Eks lähme vaatame!“ ütleb rüütel, neiule oma käsi-
vart pakkudes. Nad lähevad saali sissetuleku-ukse poolt
vasakut kätt esimese kambri ukse poole. — ,Ah kui
kaunis!“ — hüüab aednikuneid tasase häälega. " %»A

Paks kuusemets, mille üle tume kuu veereb, täidab
kambrit. Metsa servas, rohelises koopas õhkab sütetuli.
Selle koopa ees, tulepaistel magab üks hispaania mustlaste
seltskond, mantlid alla laotud, samblakünkad peade all,
mitmesugused kimbukesed ja korvikesed, noad, pistolid,
tsimblid ja tamburiinid nende ümber välja laotatud. Seal
puhkavad mehed ja naised, noormehed ja neiud ilusal
karsil kombel, kuidas neid ükski maalija paremini ei oleks.
oma pildi peale ära seada võinud, üksteise kõrval. —

Korraga ärkab see kõige sirgem naisterahvas, kes
koopa pool ääres magab, unest üles, kui oleks teda keeg 44
ehmatanud, tõuseb istukile, pühib une silmist ja lü kä
oma mustad juuksed oma valge peenikese käega kahva-
tanud, jaga imeilusa näo pealt ära kõrva taha. Siis paneb

sitiksilmadega tulesse. Äkisti pöörab ta magajate poole,
kummardub oma kõrval magaja priske poisikese üle ja

34

õrallikarva huuled selle musta pea peale. Selle
võtab ta oma vasakult poolt küljest ühe tsimbli käte
e ja hakkab pehmete näppudega mängima ja esiti
e, aegamööda ikka valjuma häälega ligi laulma. ,His-
Hispaania on mu isamaa“ jne. Ta hääl väriseb
alu alt, vahete-vahel veereb raske pisar mööda . palet alla-
. Väike poisike tema kõrval tõstab pea samblasängist,
tikub ligemale, paneb oma käed ema sirge keha ümber,
Oma pea tema külje najale ja hakkab kaasa laulma.
mööda tõuseb pea üks meeste-, pea naisterahvas istu-
ile või käsipõsakile ja hakkab ka ligi laulma.
Kõik saalitäis uhkeid marte kas viisakais või naljakais
Ti iietes seisavad kui kirikus vait ja kuulatavad kikivarvul
üksteise taga, mõni ka liigutatud südamega. Aga kui laul
otsas, tõuseb saalis hirmus kära: ühed laksutavad käsi,
teised hüüavad bravo! bravo! kolmandad hõiskavad daca-
pooo! dacapooo! — Mitmed hoiavad kõrvu kätega kinni.
-- Mustlased täidavad martide soovi ja laulavad veel korra.
- Sellepeale niisamasugune kära kui esiti, aga mustlased ei
laula enam kolmat korda. Martide kogu hakkab ukse
°- kohalt pikkamisi lahkuma, nõnda et neegrid kollaseis ja
- punaseis riietes oma ,sokolaadi teeprettidega“ läbi pääsevad.
š »Nüüd lähme ka teist tuba vaatama, kus tõesti üks
tükk taevariiki maa peale maha kukkunud näib olevat,“
- ütleb sinine rüütel oma aednikuneiule, keda ta ettevaatlikult
l " tihedatest salkadest läbi juhib.
AA Seal hakkab nägematu muusikakoor üht imeilusat
itaalia karnevali tükki mängima. Jälle kuulatavad kõik
- kikis kõrvul.
Meie paar jõuab teise toa ukseläve peale. ,Nüüd
A astume vaiksesse armuriiki ja jätame maailma kära selja
- taha,“ — ütleb siin rüütel neiu kõrva, kes nende sõnade
peale, mis nii armsa, meelitava häälega öeldud, seisatama
jääb ja oma tasa värisevat kätt rüütli kaenlast ära tõmmata
> püüab. See aga hoiab seda kätt nüüd veel kõvemini kinni
kui siiamaani ja astub edasi.
M 35

»Ah, Löwenberg, ma ei tunnud teid siiamaale veel ära.
Teie muutsite oma häält väga hästi.“

»Aga mina, Eeva, mina tundsin teid nii kohe, kui t
saali astusite. Minu silm tunneks teid ikka ja ikka,
poeksite teie tea missugustesse: ülikondadesse !“ —
lausumata astuvad nüüd mõlemad edasi.

Kohe ukse läve üle astudes vaatavad neile Hei ühelt
ja Graatsiad teiselt poolt naeratades mürdipõõsastest vastu
Tagapool on õitsvad roosipõõsad, palmi- ja küpressip
mürdipõõsastega nõnda rohelisesametilise aluse peale sea
et nad siin üht teed oma vahelt läbi keerelda lasevad,
ühe lehthoone sünnitavad; siin ühele kreeklaste ju
kujule, seal ühele istmele varju annavad. Aga kesk p
purskab üks kaev oma värsket vett ühte lillepõõsasse,
keskpaigas näkineitsid lustilikult suplevad. Kirjud latern
siin ja seal põõsastes või puuoksades rippumas kallava
oma violette, rohelisi, siniseid ja purpurtulesid kõik sell
roheluse, õiesära ja -ilu üle ja sekka välja.

Vaadates ja imetledes jalutab rüütel Eevaga
kuni keerd-teerada neid viimaks ühe mürdimetsas
templi ette viib, kus nad imetledes seisma jäävad.

väädid üles ronivad, kannavad kuldvõrega ümberpiirat ud
lage, mille pealt õitsva lille pesadest näkid ja najaadid
maha naeratavad. Üks suur purpurlatern templi vasi

üle voolata ja paneb teda, kui armupilgud noort neidu,
punastama. Amor vahib kelmilt, vibupüss vinnas,
tagumise posti varjult välja. t

»Kelle triiphoone on ometi Strauss puhtaks riisunud 2
Tema enese omast ei võinud ta ometi nii palju õitsvaid lille-
põõsaid saada,“ ütleb korraga üks tore inglane, oma raha
kollase kuue taskus kõlistades, Eeva selja taga. — ,Siin
seda kaunist loodust nähes võib üksinda inglise rahamees
nõnda külmalt küsida, aga ükski sooja südamega kreeklane /

36

° ei vasta talle selle peale,“ kostab talle ka kohe üks templi
põhjast etteastuja , Adonis“.

Kui mõõk käib see hääl Eeva südamest läbi. Ta
tõmbab Löwenbergi ühe mürdipõõsa varju kõrvale.

»Lindenthal on ometi siin! Mis ütleb nüüd vaene
Maarja? Kuidas võis ometi Ella Strauss teda nõnda petta
- ja talle kirjutada, et Lindenthal seekord tõesti mitte mardi-
peol ei ole?“ kurjustab ta tasase häälega. i

»Võib aga olla, et Lindenthal Ellat petnud on, talle
teada annud, et ta ei tule, et teda ta mardiriides nii kohe
ära ei tuntaks,“ katsub Löwenberg teda vaigistada.

»Võib küll olla,“ ütleb viimane natukene rahulikumalt.
»Ella on ju liiga hea ja tõelik, et ta kedagi oleks võinud
petta. Andsin ma talle ju küll ka selgesti teada, et Maarja
Lindenthaliga enam kuskil kokku saada ei sooviks, veel
kõige vähem siin, kus ta teda tundma õppinud, tema seltsis
nii õnnelikud tunnid elanud on. Ja vastas ta mulle selle
peale, et Lindenthal, keda tema isa oma tänasele peole
koguni palunud polekski, juba õnneks ise kirjutanud olevat,
et ta sellest mardipäevast hädaliste asjade pärast ära jääma
pidavat. Ja — nüüd on ta ometi siin?“ õhkab Eeva murelikult.

Seal hakkab muusika üht lustilist tantsutükki mängima
ja Löwenberg palub: ,Armas Eeva, ärge muretsege nii
väga oma õe pärast! Ju Lindethalil ometi veel nii palju
märku peas on, et ta, ennast Maarjast eemale hoiab —
talle ennast mitte tunda ei anna. Sellepärast, kallis Eeva,
mõtelge nüüd ka ometi natukenegi minu peale ja näidake
nii kaua, kaua aja järel jälle kord oma lahedat rõõmu-
tujulist meelt!“

»Lähme, lähme tantsima!“ sunnib Eeva rahutult, nagu
püüaks ta armuriigist pääseda. Pea ongi sinine rüütel oma
roosineiuga teiste tantsijate reas.

Kui tants lõppenud, leiame neid teiste martide hulgas
kolmanda kõrvalise toaukse kohal seisvat.

»Maarja! Seal ta ongi!“ hüüab Eeva rõõmsalt koh-
kudes, aga tasase häälega, et üksinda Löwenberg teda kuuleb.

37

»Sellepärast teda enne siia toodi! Sellepärast need mulle
arusaamata saladused. — Aga kui ilus, kui imeilus ta on!“ -
»Ja, ta on väga ilus! Niisama ilus kui tema õde,“
tõendab rüütel.
Ja, nad on mõlemad ütlemata ilusad! Aga —
et nad ühtteist nii ülemäära armastavad, nõnda et
mõnedki südamed selle suure õeliku armastuse läbi kahju
tunnevad. ;
Eeva hääl väriseb, kui ta sunnib: , Vaadake ometi
ja kuulake!“ (381
On ka tõesti vaatamisväärt pilt, mis ennast siin ilmutab
Ta tuletab eesti ennemuistset õnnelikku aega meelde.
Roheline muruplats laotab ennast vaataja silme
välja. Selle keskpaigal viidavad prisked poisikesed, lül i
kesed püksid jalas, et ümmargused paljad jalad põ ist
saadik välja paistavad, lumivalged särgid seljas, mi!
viisil oma aega. Ühed katsuvad rabeldes, teised vägikai.
vedades oma jõudu; ühed viskavad ratast, teised
lasevad vibupüssidega märki. Nendest paremat kätt, ena
kaasiku pool, mis muruplatsi kolmest küljest ümber pii
õõtsuvad prisked tütarlapsed, linalakkas juuksed ümb
õlgade lehyimas, siidipärjad peas, hõbepreesid lumival
särkide peal kaela all, lauldes kiigel:

2

Õekesed, õiekesed,
Roosikesed, rõõmukesed,
Lähme kiike katsumaie,

Kas on kiike venna tehtud,
Venna tehtud, virve veerdud,
Aluslauad aine pandud.

Küll ma tunnen venna kiige;
Venna kiik on kirjutatud,
Aisa otsad haljastatud* jne.

Aga mis seda tervet pilti tema kauniduses kõige enam
kõrgendab, see särab enam pahemat kätt, muru eesotsas.
Seal istub lõhnavates õites särava õunapuu all pingi peal,
kuldse kedervarrega hõbedast lõngaheiet kedrates, nagu A

38
4°
XN

v

| sunniks teda igatseja peiu rutuga veimevakka täitma, nii
° kaunis neid, et küll kaunimat maa peal vähe leida võiks.
»Seljas on temal särapunaste triipudega musta põhja peal
oseelik, mille alumist äärt kaks rida karda ehivad ja mida
»pünaste kirjadega ööd õlal kannavad. Tema ilusa kaela
ümbert ripuvad hõbehelmeste read rahadega kuni poole
rinnani peenikese valge särgi peal, mille laiu, suu otsast
kroogitud ja nipeldatud pitsidega käiseid kuldkäerõngad
rikastavad. Üks kuldsete litritega tumepunane siidipärg
i hoiab tema musti juukseid, mis tal paksult ja pikalt üle
vo selja maha ripuvad, peenikese pea peal kinni. Tema peeni-

kesi jalgu katavad valged kirjude vikeldega siidisukad ja

mustad ristpaeltega kingad. — Ja see neiu on meie Maarja,

,, kes oma praeguses olekus tõesti nii imeilus välja näeb, et
tema õel üsna õigus on selle üle rõõmsalt kohkuda. Nii-

sama on ka sellel mehel õigus, kes seal tema paremal pool
i kõrval, mõni samm temast eemal seisab, käed oma seemisk-
i nahka püksitaskutes, lühike kampsun ülekullatud nööpidega
sinise vesti üle seljas, kaapkübar poolviltu õlani rippuvate
hallide juuste peale surutud peas, ja kuningliku toredusega
ümmarguse priske näo peal läikivate silmadega pea neiu
peale oma ees vaatab, pea muruplatsile rõõmsate poisikeste
sekka või ka kiikuvate tütarlaste poole sihib. Ja tal on
õigus tore olla, sest veel seisab ta oma prii maa pinnal,
veel pole tema rikkus talt riisutud. —

Aga — seal veereb kuldne päike kaasiku taha looja,
veel korra oma kuldset sära üle priiuspildi välja valades
ja — kaugelt, kaugelt ikka ligemale tulles müriseb pikse
kõma. Siin — vajub tume tekk pildi ette ja — mitme-
suguseid kõnesid hakkab mardisaalis kõlama.

Ühed kiidavad kaunist etendust,» teised aga tõre-
levad, et piduandjad sellega politikasse puutunud. Paar
pidulist, üks kiriksand ja teine mõisnikusoost mees, astuvad
Straussi ette, kes just keset saali seisma juhtub.

»Armas vend,“ ütleb esimene torus huultega, ,see
pole mitte õige, rahvale ikka jälle tema ennemuistset prii

39

ä - kk 1) A Ma 4 4 ki »”

- põlve meelde tuletada. See sünnitab niisama palju paha
vaimu, kui see, et talle ikka jälle uuesti tema orjapõlve
raskusi ette maalitakse. Pärib ju Jumal inimestelt, et iga-
üks sellega rahul peab olema, mis talle elusaatus kanda
annud, ja ei salli sugugi seda vaimu kõrkust, mis oma
igatsust rahutult kas kadunud vara külge köidab, teda jälle
tagasi saada püüdes, või paremate ja Maaja tiir
õnnede järele välja sirutab kui talle kätte on antud.

»Aulik õpetaja,“ vastab Strauss, kelle näost "selge
vaimuelu läigib, ,esiteks unustate ära, et siin praegu mitte =
see vaene rahvas, kelle eest ikka veel tuletikke kui laste
eest ära hoida kästakse, koos pole, vaid igast seisusest
haritud inimesed, minu ja minu sõbra vabameelsed sõbrad.
Teiseks on see üks üsna Jumala seaduste vastane pärimine,
et mõne rahva vaimuelu mõne teise rahva kasuks ühe koha
peale ära hanguma ja seal viimaks ära mädanema peaks.
Mis meie eesti rahva mõnusa annetega ehitud vaimuga
küll ka viimaks sündida oleks võinud, kui Jumal talle mitte
armulikke kaitsjaid poleks äratanud, kes teda tema orja-
põlvest päästnud. Kõneleb ju ajalugu kõige maailma rah-
vastest ikka üht ja sedasama, et üksinda üks õnnelik, see
on ihulikult kui ka vaimlikult vaba, autundja rahvas kau-
neid, see on jumaliku vaimuga ehitud inimeste väärilisi
elu nähtusi ilmutada võib. Nõnda, kuidas endised kreeka
ja rooma rahvad neid on minevikus ilmutanud, kuidas
nüüdsed prantsuse, saksa j. m. rahvad neid olevikus aval-
davad. Sellepärast täidab päris jumalikke seadusi, kes ini-
mesi, seisusi, rahvast kas tegude, õpetuste, või näituste jne. -
abil elu paremate, ausamate õnnede järele igatsema ärritada
püüavad. Ja — ärge pange mitte pahaks!*— võivad
üksinda need inimesed ja seisused niisugustes püüdmistes =
kurjusi ja pattu aimata ja karta, kes eneste iseäralisele
volile ja võimusele nende püüdmiste läbi kahju kardavad =
tulevat, mis ka just mitte tühine kartus pole,“ lõpetab
Strauss tasasema häälega, kui ta siiamaani rääkinud, oma
vastust, mispeale õpetaja veel täie suuga kosta katsub»

40

hk 04

Mi ka kind *
— pidul liste» hulk, mis ennast aegamööda kõnelejate

kogunud, ei anna talle selle tarvis mahti, vaid
ab kui ühest suust: »Au ja tänu meie piduperemees-
Nad on oma asja kõik hästi seadnud! Nad elagu,
lagu!“ — Muusika märistab ligi. — Sellepeale läheb
atsimine lahti.

Kell lööb kaksteistkümmend, enamasti kõik mardid
võtavad võltsnäod eest ära, ainult mõni venib ukse poole,
hkelt peolt lahkuda. Viimaste seas näeme ka Adonist,
reel õieti pikkamisi edasi astub, vahel üsna seisma
s ja tagasi piiludes — Maarja poole. Maarja seisab
praegu armuriigi läve peal kui üks kreeklaste jumalik
u ja naeratab taevaliku lahkusega Eevale ja Löwen-
bergile vastu, kes mõlemad tema ees seisavad ja talle tea
mis rõõmustavaid asju jutustavad. ,

a »Ah, kui ilus ta on!“ ümiseb Adonis iseeneses, ,kui
Aa ilusam sellest mulle onu poolt valitud toredast pruu-
-dist, keda ma vist ilmaski jaoltki nõnda ei armasta, kui
ma Maarjat olen armastanud! Ah, miks ei ole mul vali-
mise priiust! Miks on just mu onu käes minu au, seisus
ja Vara paigal?“

A Ta surub oma hambad krigistades kokku ja astub
saalist välja. Ukse tagant .vaatab ta veel korra tagasi ja
näeb, kuidas üks tuline mustlaste pealik Maarjaga tantsu-
põrandal tormab. Siis kaob ta peomajast, ilma et Maarja
eda seal “näinud või aimanudki oleks, mis Eevale suurt
Oad rõõmu teeb.

»Kes ometi need ütlemata ilusad tüdrukud on, kes
seal Ella Straussi kaenla all praegu saalis edasi-tagasi jalu-
tavad?“ küsib üks paks proua oma paremal käel istuvalt
- kuivetanud naabriproualt.

»Need on muidu ühe talumehe tütred,“ vastab see.
n E «Ma ei mõista, kuidas Strauss neid oma tütre sõbratarideks
i : vastu võtta ja neid nõnda austada võib, et neid ka oma

M kõige suurematele pidudele kutsub.“
( Cd 1

2 41

ei

»Ühe talumehe tütred?! Strauss läheb ka üsna aru-
saamatuks, imelikuks.“ —
»Aga, mis siis sest viga on, et had ühe eesti mehe
tütred on? Nad on ju hästi koolitatud ja ilusate viisi
ja kommetega,“ seletab üks kolmas ligidalistuja naisterahvas.
»Ah, mis koolitatud, mis viisid ja kombed! See kõik
ei tee veel saksaks!“ pahandab paks proua. ,Minu poeg
küll nendega tantsida ei tohi. — Konrad, Konrad! A
seal ta juba selle valge pea ees kummardab. Mis tahad
noorte inimestega teha, kes nüüd oma vanemate auseisust =
kergemeelel ära unustavad!“ |
»Ei, proua M.,“ “katsub jälle kolmas vaigistada. ,Ei
ole see mitte noorte sa el mis. seisuste vahe- =

maha lõhub, ja nii suure jõuga, et stand enam kellegi
vastupanemine ei aita. Mis nüüd ühe vaimujärje peal
seisab, püüab kokku saada, kas olgu kaupmees või talu
saunamehe poeg, juut või venelane.“

»Ah minge oma ,aja vaimu“ arutustega!“ ütleb aga
seal paks proua nii jämedalt, et lahke seletaja üsna ära
kohkub. ,Need ei kõlba kellegi autundmisega kokku!*

Ja oma kuivetanud naabri poole pöördes sisistab ta
sellele kõrva: ,Pidavat ju seesapteegiproua ise ka talu-
poegade tütretütar olema, sellepärast oma mõõka,“ keele
pihta näidates, ,nii vahvalt saunlaste eest tupest välja
tõmbabki. “

Ja mõlemad suurtsugu naisterahvad, kihelkonna kohtu-
härra paks proua ja õpetaja kuivetanud õde, kes esiti —
Straussi noomida püüdis, kihistavad ise oma suure tarkuse
üle naerda, missugune viis ja komme pidu vist mitte s
kombel ei austa kuidas eesti õed teda kaunistavad. ad

Niisugused kõrvalised vaidlemised ja nurgakõned ei /
eksita aga noorte inimeste lusti ja rõõmu. Nad tantsivad
ja naljatavad üksteisega, kuni viimaks õuevalgus akendest
tuppa paistab.

42

TK AH SA
on k juba aeg, et pidu 7 EA hakkab.
idid mängivad veel üht müravat marssi, pidulised -
ja kiidavad piduandjaid kõige lusti ja rõõmu,
a jookide jne. eest, mida nad kõik maitsnud, ja
sas. Igaüks hakkab oma kodu poole tõttama.
a ja Eeva ei tohi veel äramineku peale

i lila kas sees raske: Eeva pole tema armastuse-
1 kuulda võtnud, pole ennast viimaks enam tema ligi-
egi annud — on, kui teda kartes, ikka Mäarja ja Ella

43

| «70

IV.

jõe peal, aiaroikad pauguvad ja majaseinad praksatatilid
Seda mõnusam on soojas toas, pehme leentooli pesas
tumeda lambi valgusel, magusa sigarisuitsu pilvedesse hei-
detud juttu puhuda. Seal pääsevad just kui kõik südame
paelad lahti ja sõber puistab sõbrale oma südame põhja välja.

Seda teevad siis ka meie tuttavad Leo S., noor K.
kogukonna kirikuõpetaja, ja Walter Löwenberg, kihelkonna
kohtunik. Jah, ametis on nad juba mõlemad, keda meie
kolme ja-poole aasta eest esimese vanemate mõisas: kui
tudengid võõrsil nägime olevat. Seal on meie tuttava
õepaari, Maarja ja Eeva, vennal, ka juba üks aasta kallis
naine, endine Ella Strauss, keda õed, kui ka äia ema ja =
isa kui ,just nende perekonna liikmeks“ kiidavad loodud -
olevat.

Aga, nüüd kuulame, mis sõbrad teineteisele oma süda,
mete pealt avaldavad; ehk saame sealt ka midagi mõnegi
meie teiste tuttavate käekäigust möödaläinud kolmel ja
poolel aastal teada.

»Jah, Leo,“ ütleb praegu Walter, "oma sigarit laua
peale pannes, mis tema ja sõbra vahel seisab. ,Ei a
ma hulk aega mitte uskuda, et Eeva mind nii tõelikultära =
tõukaks. Ja — mispärast ta seda teeb, pole mulle praegugi +
veel üsna selge. Ma olen talle ju oma oleku läbi juba /
küllalt tunnistanud, et ma tema ja Maarja tõelikku vaimus-
tust isamaa ja rahva armastuses mitte enam tühjaks tujuks

44

! OT» kP
ja

i pea. Veel oma viimases kirjas olen ma talle tunnis-
inud, et ma just oma kohtuametis rahva kasuks mõnusat
öd võiksin teha, kui mul aga üks abikaasa toeks ja
oostiks kõrval võiks seista, kes mulle mu silmi aitaks
la, kui asjad seletada tulevad, mille põhjusi mehe
enam ära seletada ei või, mida aga osav naisterahva
n siiski veel võib ära tunda, sest ühe naisterahva peeni-
südametundmine trehvab tihti parem ühe elu tõetera
kui ühe mehe mõistuse kiir. — Ometi midagi ei
-4alt tuleb ikka üks ja seesama vastus: ,Teate ju
a, et mu süda teid ei põlga, aga teate ka, et üks ise-
sele kui ka Jumalale antud tõsine lubadus mind keelab
a kalli Maarja kõrvalt lahkuda.“

Jah, sedagi vastab mulle ikka Eeva. Aga Maarja
annab mulle ometi igapidi teada, -et ta südamest soovib,
(3 Eeva minu abikaasaks saaks. Veel mineval korral Nurmes
koos olles ütles ta: ,Kui rõõmus oleksin ma, kui Eeva
4 kihelkonnakohtuniku abikaasaks saaks, kus ta oma
vale õieti palju head võiks teha, hulga rohkem kui siin
| u kõrval!“ — Ma vaatasin seal teravasti Eeva otsa:

a kahvatas, tema huuled värisesid tasa, viimaks tõusis ta
° meie seast üles ja läks oma kambri, mis Maarjat näis
- kurvastavat.
> Tõesti, nende õdede armastus teineteise vastu on üle-
- varu SUUT. Üks ohverdaks teisele oma eluaegse õnne, oma
Aga — Eeva eksib oma truuduses: ta teeks ju
aarjat just selle läbi õnnelikumaks, kui ta ise õnneliku-
maks saaks.“ F
ndah, Walter,“ ütleb nüüd Leo, kes sõbral siiamaani
eksitamata oli rääkida lasknud. ,Sul on igapidi õigus ja
- oled sa mulle oma tõsise kindla meele läbi ka oma armas-
uses minu kalli õe vastu nii kallis kui üks sõber teisele
- vähegi võib olla. Sellepärast sooviksin ma sulle hinge
põhjast üht naist, nagu minulgi on, nagu Eevagi oma
° mehele saaks olema. Tõesti, ma pean sulle tunnistama,
-et õieti minu Ella minu kogukonna hing on ja tema liik-

45 -

3

n

* tk US 79 51

5.90 2 «gale 2 E

meid kõigile heategudele vaimustab. Nii lapselik kui ta
ise näib, nii noor kui ta on, kogunevad siiski lapsed,
noored ja vanad inimesed tema kui oma ema ümber
kokku. Lapsi püüab ta nendega mängides õpetada, ne
vaimu arusaamisele äratada, neid kaunistele komm
harjutada; noori neidusid, kes just kui mesilased tema
ümber, katsub ta kõige paremate raamatutega meie ees
kirjavarast ja ajalehtedega tutvustada, neid laulmises, n
mängimises ja tea mis veel kõik juhatada; majaperer
toetab, trööstib ja juhatab ta nende majapidamise ja la
kasvatamise muredes. Ja imetlemisväärt on näha, kui
galt ta igaühe headusi ja vigasid, igaühe kurbusi ja rõö
musid ära tunneb, ennast temale siiamaani ka kõige võõ ra
mate eluviisidega tutvustada võib.“

»Jah,“ tõendab Walter, ,see tuleb tema õigest vaimu
harimisest ja heast südamest. Aga, Leo, kes on Sinu id

kes talle rahvaelu'kitsikustest kui ka tema loominores aid
niipalju kui midagi pole rääkinud. Vaid tema isa oma
selgete vabade mõtetega ja — Maarja ja Eeva oma vai-
mustatud eeskujudega on seda teinud. Pean neid ju minagi
oma vaimu selgitajaiks nimetama. — Küll hirmuga kuulasin
ma Eeva vaimustatud kõnet, tema ettevõtmisi pealt, kui ta
meile oma jaaniöisi juhtumusi ja nägemusi jutustas, aga —
südamerõõmuga olen ma aegamööda nende tegude tõelikke
põhjusi ära tundma, neid ise nende vaimu kindluses ikka
sügavamalt hakanud austama. Ja — nende väsimata tööd
talulaste, neidude, naiste vaimude kallal nähes hakkas kä
minu rinnus ikka tõsisem tahtmine kasvama: rahvale ka
oma ametiga appi tõtata võida.“

»Jah,“ ütleb seal Leo liigutatud häälega, ,ei või ju
minagi muud tunnistada, kui et minu õed mindalles õigele
teele on juhatanud. Ma oleksin vist kui mitmed teised
kantsli peale astunud, ähvardades ja hirmutades, vaeste
inimeste koormatud hingesid veel-enam koormates, oleksid |
nemad mind minu pimeduses rahule jätnud. Nad on aga

46

minuga jagelnud, kuni viimaks kirikuraamatute
ajalehti ja rahva elu hakkasin uurima. Ja
sel teel olen ma sinnamaale jõudnud, kus ma praegu
- kui oma koguduse tõelik” sõber ja teenija,
ema valitseja.
- Paneb ju minu amet, mis mulle minu koguduse liik- .
mete te kõigest tähtsamate elusündmustega tegemist annab,
nd j uba iseenesest nende esimeseks nõuandjaks ja juha-
- Aga ma katsun neid igal pool nõnda juhatada ja
a, et nad ikka igas asjas ise omil jalul seista võiksid,
ja mitte nõnda, et aga valitsuseohjad minu kätte jääksid.
Nende koolidel on nüüd juba ise oma valitsus, kus mina
iige olen, ja õpetatakse neis koolides lapsi tublisti ja
selgesti mõtlema ja igast asjast aru saama. Olid neile ju
01 a iseloom kui ka selle maa loomus, mis neid täidab ja
oma seadustega kaitseb, ka tema kõige tähtsamad elud ja
lud täitsa tundmatud asjad. Nende peaajud olid ainult
iiblilugusid täis tuubitud, et seal nagu loomulikkudele õpi-
idele enam poleks ruumi olnudki; nende silmnäod olid
onagu täitsa eluta, nagu üksinda oma jalgealuse poole norgu
pöördud. Aga — mine nüüd nende koolidesse ja vaata,
kuidas seal nüüd terased ja rõõmsad lapsed oma teraste
õpetajate ümber kosuvad. Jumal olgu tänatud, et juba nii-
-sugusele hakatusele jõudnud oleme. Hakkab aga selge
nõtlemis- ja arusaamisjõud koguduses kasvama, küll siis
- aegamööda ka kõik pimeduse tööd ja orjused hakkavad
- kaduma.“
d »Sa kaebasid, Leo, hakatuses, et liigjoomine sinu
% “koguduse elu rikkuvat. Kuidas siis selle poolest nüüd lugu?“
»Olen niikaua mõisnikule peale käinud, kuni ta oma
- kõrtsisid on vähendama hakanud. Oli ju üsna inetu, kuidas
pea iga versta taga jälle kõrts või viinapood seisis ja ei
M õaanna ma naiste kiunumist ja kaebamist enam ära kuul-
EA dagi, et nende mehed ja pojad enam mujal ei tahtnud
k - seistagi kui aga üksi kõrtsi kaardilaudades. Sellepärast
— olengi sillakohtu-härrat palunud, et tema selle juis val-
1 4 | 47
h 12

enam kuuldagi.“ k
»Jah, kui kõik kohtunikud oma kohustusi nõnda, kuidas
tarvis, siiamaani oleksid täitnud, kuidas seisaksid juba
mitmed asjad meie rahva seas paremal korral. Seal näen
ma praegu oma kihelkonna kohtu raamatutestki, kui
mini, kui vaesel korral kõik valdade kassade, vilja magasite
rehnungid on; seal loen aktidest, kui keerulised, kui
segased kõik kohtu protokollid on; kui tihti on nendele
õigus mõistetud, kelle õigus just seaduste punktide vastu
käib. Kuidas on siiamaani kõlvatuid vallaametnikke, p
kirjutajaid sallitud ja kaitstud! Ei, ei, kõik peab teiseks
saama, kõik teises vaimus ka kihelkonna kohtutes talitatud;
kui kogukondade vara peaks kasvama, tema liikmete õigused
päris tõe põhja peale peavad jõudma; tema valitsus ka
tõesti, kuidas seadus talle seda määrab, iseoma jalge peale
seisma peab saama. i
Oh, kui tõsised nõud ja ettevõtmised mul kõige
selle kohta on, kui aga Eeva minu kõrvale peaks tulema!
Jääb tema mult ära, kaob ka pool minu tööjõust Ji
rõõmust !“ A
»Ära kurvasta, armas Walter, looda aga! Minu õdedel
on truud, kindlad südamed. Mida nemad kord armastavad,
seda nad ka enam naljalt ära ei unusta. Lase nüüd aga
Eevat seda, mis ta oma kohuseks Maarja vastu peab, täita,
küll ta viimaks ka oma kohuseid sinu vastu hakkab täitma.
Ei või ju teada, kui pea mitte veel kõik asjad paremuse =
poole ei pööra. Ei või teada, kuidas veel Lindenthaligi
käsi võiks hakata käima. Olen juba kuulnud, et ta ennast.
pruudist, keda tema onu talle vägisi kaela pannud, :
lahutanud ja vigase tervise pärast Saksamaale tervisevett
läinud pruukima. — Anna aga elusaatusele aega, küll ta
viimaks kõik hästi toimetab.“ gi
»Sul on hea ütelda, anna aega, kui "sul juba sinu elu-
õnn kaenlas on!“

48

M 'armas sõber! Aga mis võin ma parata,
trööstida ? — Ja, kui meie minu vaese tädipoja
peale vaatame, siis peame küll tunnistama, et tema
east üksinda õnnetu on. Seal kõnnib ta oma ar-
d neiu silme all, kellest tal teadupärast, et ta ilmaski
astuarmastamist loota ei või, iga päevaga haua poole.
sinda see on tema õnn, et Maarja temaga ümber käib
oma kõige parema sõbraga. Ta katsub teda igapidi
ustada ja lahutada, tema nõrga tervise eest niipalju,
k tema jõus, hoolt kanda — ometi, mis aitab kõik, kui
lootused enam inimest ei toeta?! — Sina aga, Walter, tead,
et Eeva sind armastab, sul on veel sinu tervis, sinu noor-
mehe täis jõud käes, sellepärast võid sa loota, et tulevik
sulle veel suuri õnnesid võib tuua!
Aga, armas sõber, nüüd on küll ka juba aeg puh-
° kama minna, tunnid *veerevad vist juba hommiku poole.“
v »Vist küll,“ tõendab Walter ja mõlemad sõbrad tõu-
- sevad oma istmeilt üles, annavad teineteisele veel head ööd
- soovides kätt ja lähevad siis teine teisest saali uksest oma
-magamiskambritesse.
- Kälm käristab ja pragistab õues, tähed säravad kuu
- paistel, kuked laulavad juba teist korda, kui sõbrad oma
pae rise heidavad.
Unevaimud ketravad, kujuvad ja sõlmivad kirjusid,

le, hirmutavad ja rõõmustavad, narrivad ja trööstivad
nagajate vaimusid.

J »Walter, Walter, ära mine enam eemale!“ hüüab
Eeva oma voodis nii valju häälega, et Maarja, kes oma
- voodis tema kõrval magab, sest üles ärkab.
har »Mis sul on, Eeva?“ küsib ta õelt mureliku häälega.
° ,Mitte midagi, nägin muidu halba und,* vastab see

y - amiselt, pöörab teise külje peale ja magab jälle edasi.
a Aga Maarja ei või enam magama jääda. Tema ker-
o eesti ülesärritatud vaim hakkab talle tea mis kurbi pilte

ki
° 4 / N 49

0 hõbedasi ja kuldseid heideid, võrgutavad ja päästavad '

A

— 1 t Ka A A, a
SIN üll
a N

pa 724 2
küll minevikust, küll oleviküst ette | 4 A ja ami d
on selleks ööks jälle läinud, kuidas ta juba nii tihti eni
on läinud. Albert ja Hans, Eeva ja Walter, vist ei ji
teie täiesti ära määrata, kui raskeid murekoormaid (|
Maarja tugevale vaimule kanda annate, sest teie |
ilmaski neid palavaid pisaraid, mis tema peapadi
dustel vastu peab võtma.

Söögitoas lööb seinakell kolm, majaisa astub, la
tuli käes, peretuppa, peret tööle äratama.

V.

"Eeva, kas sa mul siis jälle nii hea tütar oled ja täna
älle terve lõunase talitusmure oma peale võtad? Olen juba
Maiele küll ka kõik ära rääkinud ja näidanud, mis keeta
ja teha, aga eks sina pea ikka perenaist mängima.“ —
N lõnda tellib enne lõunat peale ülevalkõneldud ööd ema
evat, kes söögitoa kõrval olevas kambris laua ääres istub
pesu lapib, kuna Hans talle ühest eesti keele raamatust
E loeb. — ,Pean jälle Kiviarule minema, kus suur häda
“käes — Jüts tõi mulle käsu.“
,Mis seal siis jälle on juhtunud, et haigus raske-
ma aks läinud? Kui $a minev kord seal käisid, ütlesid
- Mari juba paremaks saavat?“ küsib Eeva, tööd käte
Ku laua peale pannes, istmelt üles tõustes ja ema
- poole minnes.
= Mis seal võib juhtunud olla? Muud kui et Mari
A enda vist jälle enneaegu pukki on ajanud ja sealjuures ehk
külmetanud. Eganeed inimesed ju seda usu, et hoidmine
k a mõistlik ümberkäimine kehaga ka tervisesse mõjub; aga
annab neile mõni soolapuhuja tea mis pöörast käsku nende
- haigustes, seda täidavad nad püha hirmuga.

Ometi, mis aitab kõik kaebus nende üle! Ega asjad
- selle läbi ometigi enne parane, kui lapsed veel koolides
oma ihu loomusega, s. 0. tema jõudude, tarviduste ja
tädadega natukenegi tuttavaks ei tehta,“ kõneleb ema,
kuna Eeva talle juba kasukat selga ja rätikut ümber si-
As si». TARTU ÜLIKOOLI

+748 -rawatukobd

Ki

5.20 SO

Hobune ootab juba tükk aega ukse ees. Seal aitab
Hans veel oma armsa tädi saani, annab talle ohjad kätte
ja saadab ta minema. f

»Nüüd, armas Hans,“ ütleb Eeva, kui nad jälle toas
on, »nüüd võid sa ka jälle puhkama minna; oled ennast
täna ettelugemisega küllalt juba väsitanud. — Mina pean
nüüd kööki minema lõuna eest muretsema.“

»Hea küll,“ vastab Hans, paneb raamatu, millest ta
lugenud, kokku ja läheb kohe kambri ühest uksest välja,
kuna Eeva teisest läbi söögitoa kööki tõttab. 4

Väsinud sammudega astub Hans läbi paari väiksema
toa peaaegu küürus, nagu oleks tal juba mitmekümne aasta
koorem seljas kanda, kuna ta ühte väikesesse külma kambri
jõuab, kust trepp üles läheb. On ta seda treppi mööda
üles oma kambri jõudnud, laseb ta enda seal kohe oma
voodi peale selili maha, — Seal vaatame siis ka jälle k
teravasti tema silmnäosse, kas sealt veel midagi sellest
rõõmust näeme, mis viimati kolme ja poole aasta eest
kohvilauas läikivat nägime. |

Oh ei, midagi pole seal enam rõõmust lugedat Tema
äranärtsinud nägu ei räägi enam muust kui dans d
ja lootuseta elust.

»Oh Jumal, Jumal!“ ohkab ta, kuna üks pisar teise
järele pikkamisi mööda tema kondilist palet maha veereb.
Mis aitab, et ma igal pool ja kohal tema hoolekandmist
minu eest näen? Mis aitab, et ta minu tuba ehib, toolid
ja lauad oma näputöödega kaunistab, kõige priskemad
lilled oma väikesest triiphoonest ise oma käega siia kannab;
ka täna jälle oma kõige kaunimad lilleõied mulle kimbu-
keseks kokku korjanud ja sellega minu lauda ehtinud
Mis aitab mulle kõik, kui — ta mind armastada — või
kui mul selleks lootusi ei või olla!“ Seal hakkab ta tasa
kõhima ja — mis see on? Üks punane tilk tungib tema A
kahvatanud huulte vahelt läbi, kukub tema lumivalge särgi
peale. Teine tilk tuleb esimese järele — ta tõuseb käsi-
põsakile, tõmbab plekknõu voodi alt välja ja laseb vere-

52

e)

ke
se joosta, mis nüüd sorinal suust välja voolab.
Hans! "

Jääb verejooks vähemaks, võtab ta lauakese pealt,
mi s tema voodi kõrval seisab ja rohupudelite, veekaravini
klaasidega, ka mõne ajalehe kui ka raamatutega on
etud ja mille keskpaigas ilus priske lillekimp ilusa
stallvaasi sees seisab, selle lauakese pealt võtab ta klaasi
egä, laseb sinna mõned tilgad ühest pudelikesest sisse
-joob selle ära. Kui verejooks üsna järele jäänud, loputab
oma huuled puhtaks ja vajub siis kui poolsurnud peaga
ja peale tagasi, hoiab silmad kinni ja hingab nii tasa-
kesi, et vähe kuulda. Vaene Hans! Kui ilma eluta, kui
päris surnu moodi paistab veel nüüd tema pale!

| Aga laseme teda puhata ja läheme ja otsime ka üks-
kord jälle Maarja üles. /

> Mis see on? Mis hääled kõlavad meile läbi tubade,
- mille läbi Hans üles oma kambri läks, söögitoa ja siis veel
A Suure sooja vöörkoja saali poole minnes juba eemalt vastu?
° Lapsi pole ju enne Nurmes olnud? Kust tulevad nüüd
- nende hääled siia? — Lähme aga ruttu saali sisse — ega
° meie ju kedagi eksita, sest ega meid ju nähta, et oma
uudishimu vaigistada.

Vaata imet! Terve rong küll seitsme- kuni kaheksa-,
kolmeteistkümne- kuni neljateistkümne-aastasi tütarlapsi
° kargab seal nööre üle pea ja jalgade alt läbi visates üks-
Meise järele ümber keset saali seisva suure ümmarguse laua.
° Kui üks oma nööriviskamises või jalgepanemises eksib,
- naerab terve koor — ka Maarja, kes, käed rinde all koos,
mööda tuba edasi-tagasi käib; kahvatanud huulte ümber

joonib siis lahe naeratamine.

A

Jah, kui kahvatanud, kui pikergune on tema endine
ümmargune pale nüüd! Ometi on ta ikka veel imeilus.
° Tema peenikeses näos kui ka silmades, mis veel nagu
“suuremakski läinud, kui nad enne olid, ilmutab mingi
armas, kaunis ja ühel hoobil ka vägev vaim, et tema peale

53

vaevalt veel lahti kiskuda jõuab.
Ja, mis imeilusad riided on tal veel täna seljas!
Lastel niisamasugused! Tõesti, päris eesti rahvariided,

seljas nägime olevat.

Kelle lapsed need siis õieti peaksid olema,
saksa või untsantsakate riiete mudelitega kaetud ei ole?
vad ju rikaste meeste lapsed olema, et riided nii peenik
on: kampsunid mustast või sinisest kalevist, peenikesed
pitsid ümber kaelte ja käiste suude, triibulised kuued peh-
mest peenikesest villasest riidest, kurguaukudes hõbedase
preesid, patside otsas siidlindid, ühe sõnaga — kõik peenike
ja väärtuses. — Oot, oot, tunneme nad ehk ära ka! Vaat”
see valgete juustega on ju V. mõisa rikka rentniku,
teine sinisilmaline seal kõrval sellesama mõisa kuulsa õ]
pruuli tütar; need kaks sõstrasilmalist on ju K. mõisa
suure saeveski peremehe kaksikud ja see kõige sirgem ja

sate eesti meeste lapsed, ja kõik nii kaugelt õit kokk ku
toodud. — Ja, jah, L. maja on ju tema hästi koolitatud,
viisakate ja viimasel ajal ka veel rahvavaimuliste
tütarde läbi juba kaugel ümberringi kuulus: vist on need
lapsed siia koolitada toodud?

Nüüd, lapsed,“ ütleb seal meie imetlemiste ja küsi-
miste sekka korraga Maarja, ,nüüd olete oma ihuliikmeid
juba küllalt liigutanud, nüüd käige veel mõnikord tasa
sammu mööda tuba edasi-tagasi, et veri rahulisemaks jääb,
siis hakkame jälle oma vaimuga töösse.“

Lapsed teevad tema käsu järele; tõstavad siis või
laua, mille ümber nad oma nööridega hüpanud ja mille
peal nende kooliraamatud ja kirjutusasjad, suure mahagoni-
sohva ette, mis toa sisepoolses pikas seinas seisab, suure
laia ilusa kirju alusteki peale; siis istuvad ise toolide peale
laua ümber, kuna Maarja sohva peale istub. i

54

aua pealt ühe pildi paari suliliste kujudega kätte
» seal — hakkab temast vasakut kätt toanurgas üks
sulevatiline oma rõõmust meeletuju nii valju häälega
utama, et lapsed kui ka koolitaja selle julge eksitaja

“Ime, ime, mis veider ja kena koolituba! Seal nurgas
Ki "ju päris väike lindude riik! Helesinise, saali seintega
ühevärvilise võrgu taga, roheliste kuuskede ja mändide
jas ripuvad rohelised puurid, milles küll valge, küll kol-
lase kui ka punase rinnakraega kergejalgsed linnukesed
tantsivad, pruukosti võtavad, või nende ustest välja puude
Kd okstele, sealt jälle tagasi lendavad. Praegune laululööja
K isi ub kui kuningas oma riigis kõige kõrgema kuuse ladvas
oja laseb sealt oma punast kraed särada — musutavad ju
-lahked päikese kiired praegu just teda.
Jah, veider ja kena koolituba! Akende poolel, mida
° saalil kolm pikas ja kaks paaris otsaseinas on, särab terve
- triiphoone, seal ulatuvad gummi-, palmi-, elu-, mürdi- ja
tea mis veel kõik puud pea laeni ja nende vahel ilusate
roheliste lillelaudade peal seisavad väiksemad õitsevad lilled
° oma nägusates pottides — just akende kohal; lopsakad
eefeu väänded ronivad üle akende, laealust seinaäärt
mööda pea ümber poole toa ja ehivad suuri maalisid,
mis seinas ripuvad; need maalid ilusates pruunivärvilistes
° või kullatud raamides ilmutavad kauneid Läänemaa kohtasid
° ja pealinnasid, ja vaat' seal Maarja selja taga sohva. kohal
on ju terve päevapiltide galerii: sealt vaatavad meile kõik
° isamaa kuulsad kirjamehed vastu, ja neid «kroonib meie
° Xx Majesteetlik Riigiisa oma kõrge abikaasaga, kõik roheliste
A vanikutega ümber piiratud. Tõesti, see koolituba on päris
väike isamaa muuseum, võõramaa rohelised puud välja
arvatud. Seal ei puudu ka muusika, sest otsaakende kohal,
mõni jalg» seinast eemal, seisab ju suur tiibklaver lahti ja
-»Rõõmus laulik“ tema noodipuldi peal, — Kas veel muud

E 55

kll add

kraami, palju toole, laudu või mõni peegel selles toas seisab,
pole meil enam lusti tähele panna ega üles lugeda; mis
meie /temas juba näinud, on meid nõnda rõõmustanud,
meie vaimu nõnda kõrgendanud, et temas enam pudipadi-
kraamile mahti pole. — Ka õpetab Maarja juba.

Ja rõõm on pealt kuulda, kui lihtsalt ja elavalt a
lastele piltide abil või ka vahel sekka oma elavate lindude
peale näidates lindude olu ja elu jne. ära seletab. Laste
säravad silmad ripuvad tema suu ja silmade küljes, nagu
puhuks ta neile kõige lustilikumaid juttusid. ls

Kui tund otsas ja lapsed laua äärest üles tõusevad,
hüüavad nad rõõmsalt läbisegamini: , Ah homme, homme
on jälle armsad tunnid! Meie ihu tundmaõppimise ja 159
maa ajaloo tunnid!“ 0

»Äga pa küsib seal üks terane nokk teiselt, »mis=

ka need tunnid kallid, kus neid Maarja meile tähtsate kirja-
nikkude ja teiste kuulsate ja ausate meeste ja naiste elu-
lugusid jutustab? Kas pole ka rääkimis-, rehkendamis- ja
geograafia-, kas pole kõik, kõik tunnid armsad?“ A

»Jah, jah, on küll,“ vastab teine, ,üksi võõra keele
tunnid on mulle natukene rasked, aga pole viga; juba
sellepärast, et kallis neid Maarja neid meile annab, on ka
need mulle armsad — hulga armsamad, kui nad mulle siis
olid, kui meie kiriksand mulle neid andis.“

»Kui teie oma kooliasjad ära kappi olete viinud, siis
minge veel niikauaks õue — täna on väga ilus ilm —
kuni teid lõunale kutsutakse!“ Nende sõnadega lahkub
Maarja koolitoast. ji

Selsamal ajal istub Tüüringimaa mäestikus ühes väi-
keses, pea lume alla maetud majakeses üks isevääriline =
inimesepaar. Üks vana halli peaga naisterahvas istub
tekkide ja rätikute sisse mässitud küdeva ahju ees ja tema
ees, madalama pingi peal, peenikestes mustis riietes sirge

56

M a 27, 1 EAT TINA

n Ww

A, [

19 41 MEN |
kehaga noormees, kes kummuli näoga oma valgete pikkade
juustega pead vanakese rüppes puhata laseb.

rise järel südamliku noomija häälega, ,pole koguni
õige, et oma noormehe meelevahvuse juba kohe esi-
õnnetuste järel, mis elu sulle kanda annud, nõnda
"rõhuda lased. Mõtle ometigi, mis mina, nõrk naiste-
15, kõik olen läbi teinud ja elan siiski veel üsna laheda
amega edasi.“

- Ja nende sõnade juures läigib kallata sinihalles sil-
mats niisugune südamevahvus ja mõtetejõud, kroonib
ema lahket otsaesist niisugune enesetunne ja joonib tema
lte ümber nii südamete äravõitja naeratus, et selle üle
tema otsa vaataja enam tema elutormidest kortsudesse uhutud
palet küi ka küüru tõmmatud, külmetajat keha tähele ei
panegi, vaid ennast kui ühest lõpmata vaimu kevadisest
õ nust tunneb meelitatud olevat.

PC »Vanaema, armas vanaema!“ — hüüab Albert kurva
- häälega vastu, vanakese ette põlvili maha laskudes ja tema
silmi vaadates, ,miks ei ole ma juba ammu sinu juurde
“tõtanud! Sa oleksid mind õpetanud: minu onu ehk kasu-
isa varale ja auläigile selga pöörma, kui ta mult päris, et
oma eluõnne nende eest ära andma pidin!
Oh, vanaema, sa ei jõua ära arvata, mis piina minu
ji süda viimase kahe ja poole aasta sees välja on pidanud
— kannatama! Sina oma alati selge vaimuga, kes ikka as-
- jade väärtust õieti ära kaaluda on mõistnud, sina ei või ju
° seda põhjani ära tunda, kuis inimese südamega lugu, kes
21 oma terve maapealse eluõnne tagasisaamata viisil ühe läikiva
° udupildi eest, mis, kui teda arvad kätte saanud olevat,
- tuulde ära kaob ja tema õnnetule püüdjale muud enam ei
näita kui rabalaukaid, ära on müünud! Sa ei tea, kuis
4 A sarnases kauplemises eneseaustus ja usaldus, terve südame:
rahu ja elurõõm ära kaob, ära sureb!“
»Sul võib, armas poeg, ka õigus olla. Aga miks ei
“looda sa siis enam oma eluõnne, see on, ühe sõnaga,
A 21

-

jõud olnud, et oma toredat pruuti kõige rikkuse ja seisuse
kasudega oled maha jätta jõudnud, kui Maarja veel a
mehele pole läinud?“ F

»Ah, vanaema, oleks Maarja igapäevane neid, kes

andmist leida, aga — ta on ennast viimasel ajal selle p
liikmeks annud, kes tulise vaimu ja väsimata meelega 01
rahva, see on eesti rahva õigusi, vabadust ja au, kätte
saada püüab, ja — see partei põlgab saksu. ' Miks ei pea
seal Maarja veel niisugust ,sakslast* põlgama, kes teda
nii kerge meelega on ära anda, talle nii juhmil kombel
näidata võinud, kui vähe ta tema rahvast, tema suguvõsast
lugu pidanud, kui tugevasti tema süda mammonast, tühjast
läikest kinni paelutud olnud,“ ütleb Albert valusa häälega,
oma nägu jälle vanaema põlve peale vajuda lastes. = e
Pead jälle üles tõstes räägib ta edasi: ,Et sa meit
seisukorrast teineteise vahel õieti aru võiksid saada, Juba
mulle, et ma sulle sellest väikesest eesti rahvast, kelle tütar
Maarja on, natukene rohkem jutustan. Olin nendes aastates,
mil onu all teenisin, uhke mõisnikutütre Aurora peigme
olin, palju elust kui ka ajaloost õppinud ja uurinud. Seal
on mu silmad selle hirmsa ülekohtu üle lahti läinud, mis
meie saksa rahva rüütliseisus, vaimulikkude meeste, ki ki
härrade abil ja toetusel, sellele sealt maa endisele päris-
rahvale teinud on ja ikka veel edasi teeb. Saksa ordu- ehk
õigemini röövrüütlid on umbes 700 aasta eest, ettekäände
all, et paganatele ristiusku tuua, selle priskesti elava, selle--
aegses kultuuris juba kaunisti edasijõudnud rahva mõõga
ja püssi abil oma pärisorjaks teinud, teda aegamööda elaja
vääriliseks maha rõhunud, ta rahva liikmeid kui loomi üks-
teisele müünud, neid niipalju peksnud ja tapnud, et tast
enam muud kui igapidi jõu poolest väljakurnatud varjud
veel järele olid jäänud !*
Hirmus!“ hüüdis vanaema vahele, ,see vanaaegne
röövlite vaim!“ ;

58

»Ta sattus sõdade läbi ühe suure rahva valitsuse,
nagu taani, poola, rootsi ja viimati vene alt teise alla, aga
saksa rüütliteseisus, mõisnikud, olid oma jalgealust sel
maal ikka tugevasti kindlustada osanud ja eesti talupoegi,
oma põllutöö-orje ikka oma omanduseks hoida jõudnud. —
Alles kui viimased vene keisrid, teiste läänepoolsete rah-
vaste eeskujul, pärisorjuse kaotasid, ka väikese eesti rahva
vabadeks inimesteks tunnistasid, hakkas ka tema kui uuesti
elama, oma pead mullapinnalt taeva poole tõstma, ehk
küll esimene priiuse aeg neile ikka väga vähe edasijõud-
mise võimalust andis! Aga imetlemisväärt on selle rahva-
kese elujõud ja visadus, kuidas ta lühikese ajaga, mõne-
kümne aastaga edasi on tunginud. Kus mõni inimlikum
mõisnik juhtus olema, selle mõisa ametnikud viisid oma
lapsi linna koolidesse, panid pojad ülikoolidesse. Viimastel
aegadel teevad seda isegi süda-talupojad, kes juba oma
kohtade rentnikud ehk juba ka pärisperemehed. Sest riigi
seadus lubab nüüd ka juba talupoegadel maad osta. Sel
teel on siis nüüd ka juba kaunis hulk eesti haritud naiste-
rahvaid leida, kes aga täitsa saksa seltskonda ära kaovad,
sest et neil omakeelelisi koolisid veel ei ole. Nende seast
on ka minu armastatud Maarja, kellest ma ei teadnudki, et
ta eestlane oli, sest et ma teda haritud saksa majas ja
saksa seltskonnas kui peenelt haritud neidu tundma õppisin.
Alles onu tutvustas mind tema rahvusega, kui ta mind
temast lahti kiskus. Mis inetu, põlgamisvääriline karakter,
loomus, armuta süda onul, sellel praostil, vaimulikul mehel
on, kes ometi armastuse religiooni kuulutaja peaks olema,
sain alles sel ajal tunda, kui tema ametis tema abiks olin.
Tal ei mõlgu muud meeles kui aga see, kuidas ta rahvast
mõisnikkude tahtmise, nende kasude alla saaks rõhuda.
Kõik tema jutlused ei ole muud kui ähvardused neile, kes
vähegi oma jalul seista püüavad, mõisnikkude väevõimu
üle kaevata julgeksid. Mõisnikkude najal on ju ka kirik-
härrad suured saksad, võimumehed, kuidas neid nime-
tatakse. — Ja see pruut, keda ta mulle peale toppis, see

59

Maarja, kõrval. Esiti pimestas mind ta väline sära, aga
peagi tuli ta kalk sisemine olemus ilmsile.
et ta mind juba esimesest nägemisest paar aastat ta

Seal kuulsin kord kogemata teisest toast, kuidas ta oma noo
rema õega päris kadeduse pärast ühe kavaleri kingituse üle
riidles, nii inetute, kalkide sõnadega õele ta ilüsat tualetti ette
viskas, mis ometi temal, vanemal õel, oleks pidanud olema.
Teine kord kuulsin teda toatüdrukut rumalaks talutüdruku
seaks sõimavat ühe väikese eksituse pärast. Iga päevaga
läksid nad mulle onuga vastikumaks, kuni enam välja kanna-
tada ei jõudnud, enese mõlemist lahti ütlesin ja siia põgenesin.“

»Ja, Albert, mu poeg, on sinu Maarja nii kõrge vai-
muga neid, et:ta oma isamaad armastajate ausate meeste
püüdmistest täiesti aru saada ja nendele ka oma nais E=
rahva jõududega abiks, toeks võib olla, siis annab ta ka
veel sinule sinu suure patu tema enda vastu PAG kui
sa aga tema rahvalikke püüdmisi austad ja.

Seal ei lase Albert oma vanaemal enam edasi rääkida,
ta kargab püsti, paneb oma käed vanakese kaela ümber,
surub oma suu põlevalt tema lahke otsaesise peale ja ütleb
tagasihoitud rõõmuhõiskamisega: ,Kallis, kallis vanaema,
sa räägid päris prohvetlikul viisil! Su sõnad äratavad mu,
uuele elule! Lootus ja julgus kasvatavad mu südames jõudu.
Tahan Maarja juurde tagasi tõtata, põlvili maas tema ees
talle oma patud üles tunnistada, talt need andeks paluda ja
enda talle kaastööliseks tema rahvalikes püüdmistes pühen-
dada!, Ta ei või, ta ei saa mind siis enam ära tõugata!“

»Jah,mine, mu poeg, ja teeseda, minu õnnistus on sinuga.“

Päikese kiired mängivad läbi toakese väikeste, aga hele-
date aknaruutude vanaema hõbedaste ja pojapoja kuldsete
lokkide peal, kuna nad teineteise kaenlas rõõmupisaraid va-
lavad, nagu oleksid neil juba kõik võidud käes.

60 -

A
,

VI.

$S. vallamaja uks läheb lahti ja välja astuvad Maarja
Hans teineteise järele. Maantee peale saades hakkavad
leteise käe alt kinni ja kõnnivad tasasammu edasi.
»Hans, nüüd oled sa küll nii üliväga väsinud, ei tea
ke A eiäm hobuse juurde käia jõuadki? Ehk istud siia tee
ühe kivi peale maha ja mina lähen toon hobuse
si juurest siia,“ küsib Maarja lahkelt.
»Pean vist küll seda teha paluma, armas Maarja!
Üsna 1 ime, kuidas see kevadine õhk mind väsinuks teeb!“
tab Hans, kuna ta ennast juba Maarja abiga ühe suurema
i otsa istuma seab.
»Pole, armas Hans, tänase väsimuse üle koguni imet-
edagi,“ ütleb Maarja naeratades, ,ennem on imetleda, et sa
kõik need tunnid, mis täna meie koosolek vältas, ja peale
se le, mis mul veel üksinda tegemist oli, seal palavas toas
välja jõudsid pidada.“
»Ah, Maarja, Sinu vaimustavaid sõnu, sinu mõistlikku
ja osavat juhtimist ja toimetamist pealt kuuldes ja nähes
peab ka kõige haigema ja nõdrema haigus ja nõtrus unuma.
Sinu sõnad, sinu vaimuõhk puhuvad ju peaaegu surnutele
- veel elu sisse. Kuis ei peaks nad veel mind kergitama ja
-elustama! Sellepärast ei tunnud ma toas märkigi väsimust,
õue astudes aga kadus mu jõud korraga.“
»Nüüd oota siis siin natukene! Ma tõttan, et pea
hobusega kõrtsi juurest tagasi olen,“ ütleb veel Maarja, juba
mööda teed edasi rutates.

61

Hans vaatab talle läikivate silmadega järele. ,Jah,
surnutele võid sa veel elu sisse puhuda. Sest missuguseid
tuimi, üksluisi ja ihneid pole sa ise oma Aleksandri kooli
abikomiteega ära võitnud — tegudele ja annetustele ära:
tanud? Kuis lendavad sulle meeste ja naiste, vanade" E
noorte südamed vastu, kui sina aga oma suu lahti teed!
Oh Maarja, Maarja, sind on päris taevalikud omale $
maa peale abiriistaks valinud! — Jumal olgu tänatud, et
ma sedagi õnne maitsta tohin, et võin sulle sinu pühis
toimetustes kui truu koer kõrval ja järele joosta. Joosta kl
Mina ja veel joosta? Jah, Jumal, vedama pead sa mind,
kus sa mind ligi saada tahad! Aga — sa oled ingel! $: 3

vaevaks. “ A
Nõnda kõneleb ta iseeneses ja vajub siis sügavatesse
mõtetesse, kuni Maarja väikeses vedruvankris istudes. ja

oma ilusasti ärakoölitatud hobust ühe sõhäkosiasi siru nt
Hansule oma parema käe vastu, aitab teda vankrisse ja

poole, läbi lõhnava, õitsva looduse.

Ühe pühapäeva õhtupoolel leiame jälle korra kõik L.
perekonna sõbrad üheskoos olevat, ja veel ühel imeilusal
kohal: keset lõhnavat kaasikut, ühe väikese mäekese otsas,
mida õitsvatest metshumalatest üksteise külge köidetud
pähklapuud poolringis ehivad, kuna mäekese lage külg vaata-
jale lahedat teed üle rohelise kaasiku, tema läbi keerlevate
teeradadega annab. Selle lagedamal serval, ühe madala
pähklapõõsa alt väljasiriseva allika ääres, mille hele vesi
sulisedes ja karates mööda aastakümnetes viilitud rada mäe-
kese serva mööda alla kaasikusse tõttab, selle allika ääres
istub Leo, tema noor naisuke, endine Ella Strauss, oma
peenikest, lilledega ehitud peakest tema rinda vastu toe-

62

e ss sis 6 lilledega täidetud, allikale tee peale
pilluvad.

Hans ja Walter Löwenberg, seljad kaasiku poole
ud. Õed punuvad õitsva pihlaka okstest pärjakesi,
a nende eneste pead juba on ehitud, ja noored mehed
eavad neile selle tarvis oksakesi korrale ja annavad neile
ätte. Muidugi ei toimetata niisugust tööd noorte inimeste
el tõsiselt, vaid naljasõnad lendavad edasi-tagasi ja
ab hele naer, vahetevahel kaasikust vastu kostes, läbi
e õhu.

Noortest inimestest tagapool, pähklapuude varjul aga
puhkavad kas küllakili või istukili pehmete alustekkide ja
patjade peal õdede vanemad Straussi paarirahvaga, kes
neile võõrsile tulnud. Nende keskel käperdab väikene roo-
re lapsukene, nende esimene lastelaps, kelle peale nad
ame rõõmu ja uhkusega vaatavad, kilgates edasi-tagasi.
Tõesti kaunis perekondlik pilt õitsva looduse rüppes!
-Ohverdavad täna ka veel need kaks kõige õierikkamat,
ivat kuud aastas — mai ja jaanikuu (täna on ju viimane
° mai ja homme hakkab juuni) — oma magusate jõududega
- täidetud õhkusid, hõiskavad linnud kui pöörased oma soolo-
°ja koorilaulusid, ja aitab ka veel päike oma kullaga läbi
- puude roheluse kaunistada. Tõesti kaunis olek; tõesti
- südant soojendav ja kõrgendav pilt!

Aga — mida tuletab meile laulik Schiller taevavägede .
- kohta meelde? Ta ütleb oma suures ,Kellalaulus* :

1. » | »Aga taevavägedega

4 1 Pole jäädvat seadust teha,
Ja Õnnetusel kerge jalg.“
MU

-4

ATS »Kui nüüd Maarja oma pärja valmis pununud, annab
° ta selle muidugi Hansule, aga kuhu siis sina, Eeva, oma-
tehtu paned?“ küsib Leo nokkides, kui ta näeb, et pärjad
- valmis on saamas,

K pe A 63

|

Kuhu mia ta panen? Ehk surun ta veel armsa isa
hallide juuste peale,“ vastab küsitu kelmilt naeratades, , 5
ta ka vist mitte inetuks ehteks ei ole.“

Noh,“ ütleb seal Walter L. tõsise hääle ja näoga
sekka, ,eks siis tehke aga, neid Eeva, oma tööd niika ka
edasi, kuni viimaks ühe pärjakese ka minu pea jaoks valmis
saate, sest mina olen täna iseenesele sõna annud, et ma
siit paigast enne ei nihku, kui teie käest oma pärja kätte
saanud ei ole.“ 24

»No noh,“ ütleb seal Maarja, ,ega minu õel siis kä
niisugune kivine süda ole, et ta üht inimest muidu ühe
väikese pärja pärast kaua "vaevata võiks. Kas pole tõsi,
Eeva, sa annad kohe selle esimese, mis sul valmis saab, n
Walterile, et oma tööst lahti ja metsa alla jalutama saame? -
Sooh, mina olengi juba omaga valmis.“ k-

Viimaste 'sõnadega surub ta pärjakese Hansu Jä
pea peale õieti kindlalt kinni ja tõuseb sealjuures ise püsti.

»Niisugune vanik pane mulle, Maarja, ka kirstu peale,“ ka
ütleb Hans liigutatud häälega.

»Ah, Hans...,“ tahab Maarja talle vastata, seal kõlab
üks niisugune südamest läbilõikav hääl läbi õhu, metsa.

põues vastu kostes: 2007

»Maarja, sa ehid üht teist!“ ja — sirge noormees -
kuldsete juustega langeb mäekese jalal, kaasiku serval 4
pikali maha, Aa

»Albert, Albert!“ karjatab Maarja vastu ja lendab K
nool mäekesest alla. ,Albert, Albert!“ hüüab ta hi
jõudes nii meelitava häälega, kuidas seda tema suust veel
enne kuuldud pole, noormehe pead oma südame ligi tõste: GS
tema palet silitades, ,Albert, see oli ju mu tädipoeg Hans!
Albert, kuule!“ hüüab ta talle kõrva sisse, ,ma olen
su kirjad kätte saanud, ma olen sind suure igatsusega
oodanud !“

»Maarja! Kallis, taevalik Maarja!“ hüüab seal sügava =
õnneliku, aga tasase häälega Albert, oma suuri läikivaid =

64

US
si lahti Ties ja — selsamal silmapilgul põleb Maarja
Su Sv huulte peal.

unetavail palgeil, säravail silmil vaatavad Eeva,
Wa E Ella ja Leo mäekese ülemalt servalt maha, Eeva .

,Hans, mu armas vaene Hans, ära sure, ära sure
mitte nüüd, mitte nüüd! ma ei jõuaks seda kannatada!“
palub ta väriseva, valusa häälega Hansu kõrval põlvili
maas olles, tema — juba külmi käsi oma käte vahel pigis-

naeratus huulte ümber, oma surmani armastatud Maarja
osilmi, siis — käib viimne surmakramp tema kehast läbi,
i “Aa sirutab oma liikmed välja ja — tema vaim on siit maa-
| - pealsetelt võitlemisplatsidelt lahkunud.

Värisevate kätega seab Maarja talle pärjakese, mis
/ tema pea pealt maha kukkunud, jälle pähe, värisevate
M > kätega vajutab ta tema silmalaud kinni, siis tõuseb ta püsti,
> surub oma mõlemad käed oma pisarates ujuvate silmade
peale ja ütleb valusalt: ,Miks pidi see kõik niiviisi tulema ?“
Seal tahab Eeva, kes tema kõrval seisab, oma käed tema
v ümber lüüa, aga — kaks mehist kätt tulevad õdede vahele
ja lahutavad neid.

»Eeva,“ ütleb Walter Löwenberg, teda oma truud
laäaant vastu surudes, ,Eeva, nüüd oled sa oma kohuseid
° oma õe vastu juba küllalt täitnud, nüüd halasta ka ükskord

24 65

minu peale!“ Ja tema hääl on nii südamesse tungiv, nii
äravõitev, et Eeva nüüd enam vastu panna ei jõua —
pole ju seda enam tarviski, kus Maarja juba oma Albe ti

sinna kaenlasse surub, kus teda juba isegi kindlasti kül-
lalt hoitakse.

vannun ma sulle,“ ütleb Albert, paremat kätt selge tä ;
poole tõstes, kuna vasak käsi Maarja ümbert kinni hoiab,
mehise häälega, ,et sinu rahvast tema eesõigustes, kui
siitmaa pärisrahvast austada ja armastada ja talle
tema püüdmistes edasi saada igal pool abiks olla tahan.
Mu onu surma läbi, kes minu Ometigi oma varapärijaks
nimetanud, olen ma väga rikkaks meheks saanud. Seda
rikkust tahan ma aga, kui sina, Maarja, minuga selles ühes
nõus oled, ühe väikese põllumeeste abikassa põhikapitaliks
anda, et sedaviisi see raha, mis ometigi rahva käest kokku
kogutud, nüüd jälle tema kasuks ära tarvitataks.“ 2)
»Tänan, Albert!“ ütleb seal Maarja selge häälega,
läikivate pilkudega Alberti silmi vaadates, ,tänan, Albert! =
nüüd on meie armastusel äravõitmatud toed: vastas
austamine ja usaldus!“ |
»Jah, Jumal õnnistagu teid, armsad lapsed!“ ütleb)
seal õdede isa liigutatud häälega, ,Jumal õnnistagu teid
ja hoidku teid teie ausate elupõhjuste peal kindlad, et teie
ühendus teile endale õnneks ja rahvale kasuks igavesti
võiks kesta!“ Nende isa sõnade all vajuvad mõlemad, nii
pikkade ja valurikaste võitlemiste järel nüüd ükskord ome- =
tigi ühendatud paarid vanemate ette, kes Hansu peatsis
kõrvu seisavad, põlvili maha. Isa paneb oma käed Maarja
ja Alberti, ema — Eeva ja Walteri peade peale. 1
Looduses on vaikus kui jumalikus pühakojas, üksinda
kuninglik laulik ööbik laseb oma sügavat armutunnistust —
kaasikus kõlada, kuna päike veel oma viimast kullatera
sadu üle kaasiku, sihttee kaudu ka veel üle imeharuldase
perekondliku pildi mäekese otsas välja puistab. k

66

htsin oma poolt muidu veel oma armsate eesti õde-
selleks korraks jümalaga jätta, neid veel õieti süda-

A kõik siin maa peal ja ärge laske ennast
muidu kui lilled ehtida ja toita, vaid tuletage ene-

“Sellepärast: võidelgem ja tehkem tööd, muidugi oma
de mõõdul kui nemad ja ärgem jätkem neid kuhugi
nda, siis ei jäta meid ka Jumal maha, vaid avitab
reie sugu ükskord tema õigele seisuselel“

67

Maarja ja Eeva iseloomude seletuseks
mõni sõna.

Jutukene ,Maarja ja Eeva“ ilmus a. 1881 ja satt s
1903. a. ajakirjas ,Lindas“, minu enese sünnitises, võimsa
arvustaja küüsi, kes õepaarikest nii armutult küünistas, e!

teenistusse oma iseloomuga täitsa ära kaovad, võit AN d
juurest sammugi eemale ei tohi astuda jne. Neid olevusi,
kes omal kohal muidugi auväärt isikud, ei tahtnud mina
meelega kujutada. — Nagu oma terves kirjanduses olen ikka
ainult seda ilmutanud, mis ma oma hinges läbi elanud.
Ehk ma küll saksa kirjanduse mõju all vaimliselt arenenud,
tema seltskonnas kombeliselt olen kasvanud, ei ole ma
iialgi midagi ainult järele aimates, ümber luues eestistada
võinud. Muidugi ei võinud ma ise ka teine olla kui see,
kes saksa kultuuri mõju all selle seltskonna kohaliseks,
nagu õestepaar, oli kasvatatud: seal ei maksnud muud kui
see, mis sellete seltskonnale omane oli. Ometi olid ka
mõned. eesti rahva tütardest, kes oma vanemate parema
elukorra seisu läbi saksa kõrgema haridusega seltskonda

üles võetud, siiski ikka oma hinges eesti lapsed olid, need
tundsid endid sellest salajasest põlastusest, mis sakslased >

68

Ja nende oria. "nende. vildakut olekut võõra tava
-seltskonnas, nende südame haavu tahtsin avalikuks teha ja

“Tee did ühenduses nõuks võtnud: vaese töörahva kodu-
Eia et seal ise oma silmaga nende hädasid näha,

saar, kes juhtumisi oma Eeskujudega Jaanis-Liinas
aks said, tegema. Teist teed ei olnud neil. —
, kus ka Eestis juba seltskond arenenud, kus etendused,
, rongikäigud, tulevärgid enam tundmata asjad ei ole,
i kohku küll vist enam keegi nii hõbepulma pidutsemise üle
äi , kuidas tolleaegne arvustaja »püha viha täis kargas“.

Ja et Maarja Lindenthal kui kahjatseja tagasi tuli, Maärja
rahvust austades, võis armastus võita. —
Õed pidid enam oma haritud meeste kõrval kui
tütarlastena rahva elusse mõjuma.

- Mis tsensuur maha tõmbas, tuli muidugi jutu põhi-
te kavas' suureks puuduseks. Ja pean muidugi ka
t : mõni kõrgeandeline, suurema haridusega
kirjanik minu motiivist meisterlikumad tolleaegsete eesti

1921. a. Lilli Suburg.

| 3 69

meid hüüda: tulge parem sealt ära ja katsuge sellega, mis'